Lähenen uinuvalt, unistavalt, puhanult ja pisikesel määral vastupanu osutades. Eelkõige vesteldes iseendaga ja lugejaga, sest täpselt seda paneb Sveta Grigorjeva uuslavastus tegema.

Sisenen pehmelt Sõltumatu Tantsu Lava ruumi, kus ootab ees pehme pind, pehmed pilgud, pehme õhk ja olemus. Kuidas mina ja me kõik siia jõudsime – seda ei oska esimese hooga selgitada, kuid tunnen end kohe ootusärevalt, aga samas ka turvaliselt. Hingamine aeglustub, õlad vajuvad alla, kõik väline tundub teisejärguline. Võtan hetke, et leida mugav asend. Me kõik teeme sama, sest me kõik tahame tunda end vähemal või rohkemal määral ühtselt, sulanduda ruumi ja lasta endal lihtsalt olla. Kõik keerukused jätan kõrvale, sest tunnen end hoituna, ilma et peaksin enda olemasolu siin saalis tõestama.

Sveta Grigorjeva ja tantsijate koreograafia kannatlikkus viib vaataja õrnalt hüpnotiseerivasse seisundisse, kus õrnused, puudutused ja loomulik inimeseks olemine muutuvad tähtsaks, tähelepanuväärseks ja veelgi ilusamaks. Inimese keha – nii pealtvaataja kui ka tantsija oma – on nii ilusalt tavaline ja ometi erakordne. Vaatajana näen ilusat liikumist ja lähen ise sellesse liikumisse sisse. Tunnen end mugavalt. Tunnen, kuidas pulss aeglustub ja mõte teravneb, kuidas hingamine läheb etendajatega samasse rütmi. Me võtame aega, et olla, jälgida ja lasta kehal ja mõttel justkui puhata.

Lavastuse koreograafia tutvustab liikujate kehasid, olemust ja tausta ausalt ning otse. Lisaks füüsilisele liikumisele voolab ka sõnaline koreograafia, tänu millele jõuame lähedale nii etendajate isiksustele kui ka seisukohtadele. Sügavaid erimeelsusi ei puudutata, sest need võib-olla ka puuduvad. Ometi on igaühel oma hääl, oma taust ja oma tants, selgitamaks, kuidas nad sellesse lavastusprotsessi ja siia ühisesse ruumi jõudsid.

Inimeseks olemine on inimese parim omadus... ja võimalus, selles elus.

Enda, oma ruumi, teiste ja ühisruumi hoidmises on midagi, mis annab kerget vabadust. On tunne, et hoitud on ka need, keda ei ole siin; kes võib-olla ei saagi siin olla ja kes võib-olla ei saa kunagi tunda sama kerget vabadust, mida tunneme meie. Märgata privileegi, austada ja mõista seda, on sama tähtis kui anda see tagasi neile, kes seda enda eest võib-olla ise teha ei saa. Koos õppida, koos harida, koos näha erinevaid tahke elust ja olust, geograafiliselt ja poliitiliselt, iseendast ja teistest – see kõik teeb elu ilusamaks, põnevamaks, vahel ka valusamaks, aga kindlasti ausamaks.

Küsida, kui ei tea vastust; kuulata, kui ei oska kaasa rääkida; seista nende eest, kes seda vajavad – see on inimeseks olemise võlu ja valu. Kipun arvama, et meil kõigil on pikk tee minna, et leida üdini-inimene enda sees – aga me oleme astunud sammukese lähemale. Oleme lähemal ka tänu sellele, et seisame uudishimulikult ja empaatiliselt lävepakul. Sveta oskab alati luua ning hoida solidaarsusruumi ning ka sel õhtul tajume ühist olemist ruumis, mis kõnetab meid kõiki eraldi ja koos. 

Meil kõigil on imeline võimalus olla selline inimene nagu me soovime – teistele liiga tegemata ja iseennast kaotamata. Me ei kao ära, kui teeme ruumi ka teistele ja laseme neil olla nemad ise. Me ei muutu vähemtähtsamaks, kui anname kõigile võimaluse olla inimene.

Tantsulavastuse vältel ei tunne ma kordagi dopamiini taseme äkilist tõusu ja langust enda sees. Tunnen üle pika aja teatris, et kõige ausamas ja ilusamas võtmes ei oota ma mitte midagi. Ei ole tähtsust, kui kiiresti me liigume, vaid kui kaugele see kõik võib veel areneda. Mu tähelepanu ei hüppa ja ma ei ole elevil – mis saab edasi?

Loodan, et nii nagu minul, nii ka teistel (keda vaatame ja kes vaatavad) kaob saavutusvajadus. Sooritusvajadus. Me oleme kohal, istume, lamame, vaatame –  või siis ka mitte; laseme endal lihtsalt olla. Täpselt nii nagu tänane keha ja vaim seda soovivad – turvaliselt ja turvatult. Tantsuruum täitub piisavas koguses lõdvestava naeruga, piisavas koguses üksi- ja koosolemisega. Õhus on enesest hoolimist, enesearmastust, ligimese aktsepteerimist ja lihtsalt eksisteerimist. Austust, kus küsitakse endalt ja teistelt luba  puudutuseks, ruumi sisenemiseks. Kunstnikud on loonud ühise ruumi üksteisega ning seeläbi ka vaatajaga.

"Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" said selleks kevadeks tantsitud. Neid saab igatsema ja ootama jääda sügiseni, kus kuus tantsijat, valgusmaagia ja helipuudutused leiavad ruumi taas kohtumiseks. Külastaja leiab ruumi kooseksisteerimiseks.

Sveta Grigorjeva ja tiim viivad vaataja pehmesse hoitud maailma. Maailma, kus vähemusi on märgatud, arvestatud ja toetatud – siin ja praegu selles hetkes ja loodetavasti ka tulevikus.