Oktoobri alguses esietendus Kumu auditooriumis tantsukunstnik Maarja Eliisabet Roosalu tantsulavastus "Kompositsioonid". Lavastust etendasid tema enda loodud Orbit Dance Collective tantsijad, kelle ridades leiab nii tantsukunstnikke, tantsuõpetajaid kui ka noori eelprofessionaalseid tantsijaid.

"Kompositsioonid" tõi lavale (nagu nimi ka ütleb) tantsukompositsioonid, millele koreograaf oli loonud enda süsteemid, lisanud värskust enda isiklikust käekirjast ja saanud inspiratsiooni ka tantsijatest. Laval sai näha ja tunnetada tantsugurmaanide pearooga – puhast tantsu, tantsivat keha ja tantsivat eesmärki. Kokku sulandusid kaasaegne tants jazz'iga, indiviid grupiga ja detailid tugevate tantsutehniliste võtetega. Vaataja sai nautida ilusaid kujundeid ja kompositsioonitundide tehnikaid, mille sulatas kokku Mihkel Kuuse helikompositsioon.

Tantsulavastust "Kompositsioonid" võiks vaadata mitu korda juba ainult selleks, et jälgida erinevate tantsijate arengut lavastuses. Mida üks vaataja ei märka, seda näeb teine. Lavastus annab võimaluse nautida iga tantsija liikumist ja lugu eraldi.  

Koreograaf on teinud suurepärast tööd, et saada värske grupp üksteist usaldama ning tunnetama, olles samal ajal vanuse, kogemuste ja tausta mõttes erinevatel etappidel. Kõigile kuulus lavastuses oma koht, oma teekond, keegi ei olnud puudu ega üleliigne.

Maarja Eliisabet Roosalu käekiri on võrdlemisi voolav, otsekui vaataks merd selle erinevates staadiumites. Seda sama kulgu koreograafias, teemas ja esteetikas oli tunda ka tema varasemas töös "Meri põlvini", mis esietendus samuti KUMU auditooriumis BFM' koreograafia õppekava lõputööde raames. Äärmiselt ilus on näha koreograafi enda stiili ning vaadata, kuidas see ajaga areneb, edasi liigub ja uusi vorme võtab.

Lavastus on külluslik kompott tantsust ja tantsu kompositsioonidest. Ainus asi, mida see küllus vaatajas võib tekitada, on ilmajäämishirm – kas märkan kõiki tantsijaid, kas näen kompositsioonide sees kompositsiooni, kas olen kohal. Kui mõne tantsija liikumine on domineerivam, siis see ei tee teisi vähem tähtsamaks ega võta teistelt tähelepanu. Iga liikumine ja tantsija on pandud lavastusse enda teekonnaga ning külluslik kompott muutub veel maitsvamaks.

Vaadates liikuvaid pilte, voolavat kulgu ja mitmeid mööduvaid peatükke jäi kõlama lisaks tantsulavastusele kaks mõtet – kuidas tuua publiku ette tantsulavastus ilma produktsiooni majata ja miks me järjest vähem näeme laval tantsivat tantsu? Mõlemale küsimustele on kindlasti mitmeid arvamusi alates sellest, mida me üldse tõlgendame tänapäeval tantsuks lõpetades lööklausega "kes tahab, see teeb". Aga eks täpselt nii ongi.

Koreograaf Maarja Eliisabet Roosalu visadus tuua välja tantsulavastus sõltumata produktsioonimaja olemasolust on märk tugevast karakterist, kes teeb asju sisemisest tahtest ja soovist. Kindlasti annab produktsioonimaja olemasolu tuge ja jõudu, kuid ise tehes on selles tunda mitmekülgset loomingulist vabadust. Seda sama vabadust on märgata ka lavastuse turunduses, tantsijate valikus, lavastuse sisus ja olemuses. Vabadus läheneda loomingule täpselt nii, nagu enda soovid südamest ütlevad.

Vahemärkus: Aasta tagasi rääkis mulle Roosalu, kuidas tema suur soov on teha suure koosseisuga lavastust. Ma arvan, et tänu sellele, et keegi ei pannud talle piiranguid, see juhtuski. Kes tõesti tahab, see teeb. 

Lisaks tahte visadusele oli värskendav näha ka laval "tantsivat tantsu, tantsiva keha esitluses". Kui õige või vale seda nii nimetada on, seda ei oska ma enam öelda. Mõnus liikuvate piltide, kehade, muusika ja kostüümi kooslus viis lihtsalt (tantsu)keele alla. Keegi ei oodanud keeruka sisu tõlgendamist, sest koreograafi enda eesmärk "näidata tantsu ilu ja naudingut" tuli sajaprotsendiliselt esile. Pärast etendust kuulis saalis suminat, kuidas (eelkõige) tantsuinimesed kiitsid tantsu valikut – seda, et Maarja Eliisabet oli julgelt otsustanud kasutada tantsu ja ainult tantsu. Me kõik saalis olime seda igatsenud. 

"Kompositsioonid" tõi esile tunded elust ja tantsust, kus toimus nii palju: palju naudingut, palju tantsu, palju informatsiooni ja palju sündmusi. Mõni kompositsioon võttis ilmet ja haitus niivõrd kiirelt, et järelkajaks ei jäänud ruumi ega aega. Kas sõidame liiga kiirelt ilusatest hetkedest mööda?

Jah, mõni ilus hetk sai liiga kiiresti läbi, aga mul on rõõm, et ma sain nendega Kumu auditooriumis kohtuda.