Oled öelnud, et pärast oma nime alt hoopis teistsuguse plaadi "A Body Of Errors" välja andmist tundus "Existeri" tegemine nagu alustaks The Soft Mooniga otsast peale. Kas su lähenemine muusika loomisele muutus oluliselt?

Tegelikult mitte, see pigem naasis kohta, kus oli The Soft Mooniga varem olnud, sest "A Body Of Errors" oli eemaldumine. Ma lihtsalt ei olnud nii emotsionaalne seda plaati luues, nii et see oli rohkem filmimuusikast inspireeritud. Kui tulin tagasi The Soft Mooni juurde, tulin põhimõtteliselt tagasi piinade juurde. Soft Mooni materjali loomine on alati piin, sest kaevan välja asju, mis on mu sees ja millest pole tavaliselt teadlik. "Existerit" luues olin tagasi selle sama piinava protsessi sees, õieti oli see ilmselt kõige piinarikkam album, mille olen teinud. "Criminal" oli sellest veidi tagapool, aga ütleksin, et "Existeri" loomine oli väga emotsionaalne.

Kui 15-aastaselt muusika kirjutamisega alustasid, millest see siis rääkis?

(Naerab) naljakal kombel kirjutasin sarnastest asjadest. Arvatavasti olin frustreerunud laps. Mäletan, et esimene lugu, mille kirjutasin, kandis pealkirja "Claustrophobic Man" ja ähmaselt mäletan ka mõnesid sõnu. See tuli kuidagi minust välja frustratsioonina, olles võimetu ennast väljendama ja tundes end klaustrofoobselt. Tõepoolest, juba siis kirjutasin sellistest tumedamatest, tõsistest teemadest, emotsionaalsetest asjadest. Päris alguses, naljakas.

Sinu esimene album oli reaktsioon lapsepõlvele ja "Existeri" peal tulid taas selle juurde tagasi. Kui palju oli su meelsus nende kahe valmimise protsessi võrreldes muutunud?

Ütleksin, et alguses veidi kartsin end täielikult väljendada. Eriti just vokaalselt, esimesel albumil sosistasin palju ja olin oma lüürikas väga ebamäärane. Samal ajal ei mõistnud tegelikult, mis tunded mul esimesel albumil olid. Selleks ajaks, kui jõudsin "Existerini", oli umbes kaksteist aastat möödunud – mööda maailma reisimine, paljude asjade kogemine ning lihtsalt vanemaks saamine ja mitme albumi välja andmine. "Existeriga" tundsin, et mu enesekindlus jõudis sellisele tasemele, mida mul esimesel plaadil polnud. Lõpuks sain erakordselt enesekindlaks, seega "Existerini" jõudes väljendasin ennast tõeliselt nii palju kui sain verbaalselt, lüüriliselt ja isegi oma tegeliku lauluhäälega. Ma arvan, et iseendast arusaamise seisukohalt jõudsin mingi horisondini. Polnud enam kahtlemist, rohkem keskendusin aktsepteerimisele ja asjadega toime tulemisele nagu nad on, teades, et need ei muutu ja lepin sellega. See ongi ilmselt erinevus – suurem teadlikkus. Ja enesekindlus.

Kas halvematel päevadel on su jaoks raskem olla loominguline või vastupidi, sul on rohkem ainest, millest juhinduda ja inspireeritud olla?

Ei, kui mul on halbu päevi, on peaaegu võimatu produktiivne olla. Iroonilisel kombel kaldun end saboteerima ja neid halbu päevi tekitama, kui pean tegelikult loominguga tegelema. "Existeri" puhul ja ka eriolukorra ajal jõin palju. Meelega jõin end mäluauku ja lõin sabotaaži, seetõttu oli pohmakas kirjutamiseks liiga suur. Peaaegu tundsin, et ei väärinud albumit teha. Mis see õige sõna on, mitte enesehaletsus, aga ... Kuidas sa seda kutsud? Koomikud tegelevad sellega palju, lihtsalt teevad ennast maha.

Eneseiroonia?

Jah, peaaegu üritasin saboteerida end sellisesse punkti, kus ma polnud võimeline isegi toimima ega looma, aga samal ajal on selles paras iroonia, sest sellest saan ka oma materjali. Need madaluse, hävingu ja rahutuse tunded. Esitan endale palju väljakutseid. Üritan teha loomist enda jaoks võimalikult keeruliseks. Ma ei tea, miks ma seda teen, võib-olla on see mingi piinamise vorm.

Kuidas on kõrbes elamine sulle loominguliselt mõjunud, eriti olles seal üles kasvanud?

See oli nagu täisring. Pärast kõike seda aega, kümme-üksteist aastat, oli huvitav kõrbesse naasta. See oli väga emotsionaalne. Kõige sees olles ma tegelikult ei näinud seda. Vaatan sellele nüüd tagasi ja saan aru, mis tundeid see minus reaalselt tekitas, sest sageli ma ei tea, kuidas end tunnen enne, kui see muusikas välja tuleb ja isegi kui tuleb, võtab aega, kuni taipan "aa, tundsin end niimoodi". Paar aastat võib mööda minna. Aga kõrbes selle plaadi tegemine andis mulle esiteks lõpuks ometi palju vabadust, sest olin seni esimesest albumist peale need kõik korterites kirjutanud. Seega siis oli palju piiranguid. Selle albumi puhul sain teha, mida iganes tahtsin – mängisin trumme elutoas ja röökisin, sain päriselt kõik endast välja lasta. Kunstnikuks olemise ja eneseväljenduse seisukohalt olin esimest korda piirideta. Peale selle oli kõrbes elamine kontrastiks Berliinile, sest elasin Berliinis veidi üle viie aasta, nii et see kontrast aitas mul oma meelt puhastada. Aga arvan, et põhiline polnud tingimata kõrbes elamine, vaid fakt, et olin tagasi kodus ja oma perele lähedal. Pärast kõiki neid aastaid – arvan, et suuremas osas just see plaati mõjutaski.

Kui sul on olemas kogu aparatuur, mida võid muusika tegemiseks vajada, tõukab see sind end ka kirjutamises rohkem avama või seab uusi piire?

Ma tundsin, et see oli liig, vabadust oli liiga palju. Eelmiste albumite puhul olin piirangutega nii harjunud, et kõrbes muusikat luues oli hetki, kus ma isegi ei teadnud, kust alustada, sest võisin teha ükskõik mida. Kuigi oli lõbus saada endast kõik välja lasta, tunnen siiski, et eelistan kirjutamist mingit sorti piirides, sest nii saan oma loomingulisust paremini kasutada. Kui mul on vähem asju, millega töötada, pean rohkem kasutama instrumendina iseennast ja oma aju, oma emotsioone. Nii et mis puutub instrumentatsiooni ja keskkonda, läheksin edasi liikudes ilmselt tagasi endale piirangute seadmise juurde. Nüüd olen tagasi Los Angeleses magamistoas, mille olen stuudioks ümber teinud ja tunnen end tegelikult paremini. Võib-olla ka sellepärast, et kui ruumi ja asju on liiga palju, siis tunnen, et mul pole nende üle kontrolli. Pean tundma ennast ohjeldatuna ja organiseeritult, et saaksin keskenduda siin (näitab pea poole).

"Existeri" videotel on eriliselt katartiline iseloom. Kas see peatükk tähistab sinu jaoks teatud vabanemist ning saad minevikus tekkinud valust lahti lasta? Ja kas mõnd lahendamata asja kannad endiselt albumist albumisse endaga kaasas?

Ütleksin, et "Existeriga" ma viimaks ometi tunnen, et olen emotsionaalselt kõik puuduolevad tükid kokku võtnud. Kuid selleni liikudes tundsin alati lahendamatust ja vajadust rohkem kaevata. Aga jah, saan lõpuks öelda, et "Existeriga" olen ühe peatüki lõpetanud ja uue materjaliga edasi liikudes ilmselt lähenen veidi teistmoodi. Lihtsalt tunnen end teistmoodi. Tunnen, et olen lahenduseni jõudnud, nii et ilmselt enam ei juhindu nii palju süütundest, ei esita enam endale nii palju küsimusi. Ma arvan, et jätan veidi võimestatuma mulje.

Näha teisi artiste kaasatud paari loo sisse "Existeril" oli üllatav. Kas taolised koostööd muutuvad tulevikus su jaoks tihedamaks?

Ma ei tea, mulle endiselt väga meeldib üksi töötada. The Soft Mooni eesmärk on lihtsalt eneseareng, alati on olnud. See on huvitav ja isegi mulle endale oli üllatav sellele plaadile koostöid hõlmata. Plaadifirma lähenes mulle, muusikatööstuses on see lihtsalt viis jõuda laiema publikuni, katsetada erinevaid žanre. See oli minu jaoks viis proovida viia oma muusika inimesteni, kes seda muidu ei kuulaks. Katsetasin Fish Narc'iga, tal on hoopis teistsugune publik. Lahe on see, et me saime pärast headeks sõpradeks. Ja ka Alli Logout, ma lihtsalt imetlen teda, nii et arvasin, et oleks tore Alliga töötada, eriti millegi väga pungiliku ja agressiivse kallal. See oli lõbus. Mis puutub koostöödega edasi minemisse, siis ma olen sellele kindlasti avatud, aga eks me näe.

Kuna oled väljendanud, et albumite kirjutamise protsess on sinu jaoks piinarikas, kas pead The Soft Mooni kogemust tervikuna rohkem teraapiliseks või sunduslikuks?

Mõlemat, sest teraapia tuleb pärast. Ma õpin enda kohta rohkem ja olen tulemuse suhtes rahulolev, aga muusika tegemise protsess on teine asi. See on see piinarikas ja raske osa. See on nagu vere andmine, ebameeldiv, aga pärast võib-olla päästad oma verega kellegi elu. Sellepärast see ongi mõlemat, piinarikas ja siis lõpus tasuv. Ja see võib olla põhjus, miks teen selle protsessi enda jaoks võimalikult piinarikkaks, sest võimalik, et olen sõltuvuses tasust, mis lõpuks tuleb. Mida raskem on minu jaoks luua, seda suurem on tasu.

Oled maininud ka, et kogu muusika, mis kunagi teinud oled, võtab lõpuks tumeda varjundi. Kas kujutad ette vaimselt ja ka inimesena arenedes, et võiksid kunagi jõuda sellisesse punkti, kus The Soft Moon muutub hoopis rõõmu väljundiks?

Ma arvan, et lähim punkt, kuhu sellele jõuan on ilmselt uus materjal, millele oma peas mõtlen. Rohkem nagu see võimestatus, mida mainisin, ei midagi väga rõõmsat. Ma ei usu, et lähiajal reggae-bändi alustan (naerab). Aga arvan, et järgmine samm hõlmab vähem vingumist ja võib-olla tahaksin olla inimene, kes teisi aitab. The Soft Moon on kindlasti pikalt olnud miski, millega inimesed oskavad suhestuda ja ka mina suhestun selle tundega, kui sa pole oma emotsioonidega üksi. Nii on olnud palju aastaid. Järgmine samm oleks rohkem nagu, mitte ainult mina ei suhestu sinuga, vaid saan sind aidata läbi oma muusika, sest olen enda sees mingi tasemeni jõudnud. Ma arvan, et see ongi järgmine samm ja võib-olla pärast seda rõõmus plaat.

Viimati esinesid Tallinnas albumiga "Deeper". Mis on su lavaseades sestsaadik muutunud?

Lavaseade on enam-vähem sama. Esitus saab olema just nii katartiline nagu see on alati olnud. Loomulikult tahaksin tugevdada valgus-show'd. See kõik maksab palju raha ja tuuritamine on neil päevil palju muutunud, aga näete laval siiski sama katarsist. Väga emotsionaalne, see saab olema väga heavy. Ma esinen endiselt samamoodi. Ei saa sinna midagi parata – alati, kui olen laval, võtab miski mu üle võimust. Nii et näete mingis mõttes eksortsismi.

Veel viimane küsimus – "Existeri" pealkirja kohta. On selles väike viide Depeche Mode'ile?

Aa, nagu "Exciter"? Ei, üldse mitte. Naljakal kombel taipasin seda alles pikka aega pärast albumi välja andmist (naerab). Ma olen selle plaadiga kursis, aga olin selle täielikult unustanud. Ei ühtegi viidet. Sõna "eksisteerima" on mulle alati väga meeldinud. Tegelikult kirjutasin grafitit, kui olin teismeline ja mu grafiti-nimi oli "exist". Ma tundsin end alati nagu see inimene eksisteerimas sellel planeedil, alati tundsin end nagu autsaider. Mängisin sõnadega ja panin plaadi nimeks "Exister". Tean, et see on prantsusekeelne sõna, aga peale selle tundsin, et mõtlesin mingi sõna välja, või vähemalt pealkirja. Vaatasin järgi, ainult üks album on veel nimega "Exister", mis on hullumeelne, sest kui paned ükskõik mida Discogsi otsingusse, on miljonid albuminimed samad. Aga "Existeri" puhul on ainult mina ja veel üks bänd San Diegost. Hot Water Music vist. Igatahes, nüüd ma latran ...

Intervjuu ilmus algselt eesti keeles Müürilehes ning inglise keeles Beats From the Vaulti kodulehel.