Kolmteist aastat kestnud uurimistöö näitas, et Eesti sõrmkinnaste ajalugu ulatub seni arvatust märksa kaugemale. Kui varem seostati Eestist leitud sõrmkindaid 19. sajandiga, siis nüüdseks on selgunud, et kõige vanem Tallinnast leitud kinnas pärineb juba 15. sajandist. Lisaks pikale ajaloole üllatasid uurijaid eri piirkondade haruldased töövõtted ja ootamatu värvikasutus.

"Kui Muhu mees hakkas õlut tegema, pidi ta valamisel karjuma ja tal pidid käes olema punased sõrmkindad. Tegelikult me võib-olla ei saa siin sellest jõukusest nii väga isegi rääkida, mulle tundub, et ka üsna vaesed eestlased kudusid väga ilusaid kindaid," ütles raamatu "Eesti silmuskudumine 4. Sõrmkindad" autor Anu Pink.

Vanal ajal ei kantud sõrmkindaid selleks, et külmal ajal käsi soojas hoida, vaid need olid aksessuaarid, mida kanti pulmades ja muudel pidupäevadel ning isegi suvel. Iga muster kõneles perenaise osavusest ja tema kodukihelkonnast.

"Tänapäeva kudujad, kellel meil on väga suur kogemus, pidid ikka päris pikalt mõtlema ja järele kuduma, et teada saada, kuidas neid võidi varasemalt teha. Sajaprotsendilise kindlusega ei saagi seda öelda, kuidas, aga kui juba sarnane tulemus tuleb, on ka väga hästi," ütles raamatu autor Kristi Jõeste.

Et vanad töövõtted oleksid praegusele kudujale jõukohased, kudusid praktikud kõik raamatusse jõudnud 211 mustriskeemi eelnevalt läbi. Kui Lõuna-Eesti jämedama koega kindad valmivad paarikümne tunniga, siis tihedate Muhu sõrmkinnaste kudumine nõuab vähemalt nelikümmend töötundi.

"Väga oluline on ka sõrmedel silmuste jaotamine, et need kindad hästi istuksid ega hakkaks kusagile kiskuma, et nad oleksid anatoomiliselt hästi mugavad. Mina ja minu perekond kanname käsitsi kootud kindaid igapäevaselt, sest need on soojad, vastupidavad ja väga kaunid," ütles kuduja Jana Hindrikson.

Kuigi koolide käsitööõppes jääb kudumise osa üha ahtamaks, hoiavad pärandit elus nii juurte juurde pöörduvad noored kui ka Eesti kindakirjadest inspiratsiooni ammutavad välismaa käsitööhuvilised. Raamatusarjas "Eesti silmuskudumine" on nüüdseks ilmunud neli osa, kuid autorite sõnul uurimistöö sellega ei lõppe.