Hingedepäeval on kohane hea sõnaga puudutada Südalinna Teatri lavastust "Kõrberebase elu". See on Jaan Kruusvalli viimane näidend, kirjutatud 20 aastat tagasi, emakeeles seni lavastamata. 2008. aastal toimus Draamateatris esimene lugemine, lavastas Margus Kasterpalu; peategelase, Kindrali rolli luges Lembit Ulfsak.

Südalinna Teatri väikeses saalis loob peaosa Elmo Nüganen, keda näitlejana rõõm vaadata, ta mängib täpselt nähtavaks-tuntavaks rolli kontrastid, Kindrali külmast võimukusest sooja lapsemeelsuseni, huumorit ja hingevalu ühte põimides. Ei raatsi jätta mainimata, et kui Nüganen laval puhtas eesti keeles ütleb telefoni "halloo", tekib üks leebe lisanüanss kui sisemine naeratus.

Õpetlik ja põnev on jälgida Nüganeni ja lavapartnerite koosmängu, kõige enam eriilmelisi detaile kannab duettmäng Kindrali naisega (Jelena Tarassenko) ja sõbraga (Dmitri Kosjakov), aga ka teistega, puhtas ansamblimängus.

Näidendi tekst on Kruusvallile omaselt minimalistlik, tajun hingesugulust näiteks näidendiga "Tasandikkude helinad", aga eks ole Kruusvalli looming kui tervik. Hingedeajal on tema teosed hingele toetav lugemine.

Lavastaja Johan Elm on lisanud näidendile kütkestava unenäotasandi ja ringstruktuuri (nagu Tammsaare romaanis "Tõde ja õigus"!), mis sügavuti haakub Kruusvalli teemaga. Lavaõhustiku saladust, peent muutlikkust loovad kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Kirill Havanski.

See ei ole lugu surmast, vaid ikka armastusest. "Kõrberebase elu" on kui unenägu surelikkusest. Oma surelikkuse teadvustamine on inimlik, väärikas tee keskenduda elus peamisele.

Elmo Nüganeni isikupära loob Johan Elmi lavastuses, Jaan Kruusvalli "Kõrberebase elus", salamisi seose Saint-Exupéry "Väikese printsiga". Lendur kõrbes, väike prints ja rebane…

"Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."