Kontroll-lugejate buum

Kirjanduskriitik Hele-Mai Viiksaar on enda bakalaureusetöös uurinud transgressiivset ehk piire ületavat kirjandust. "Minu eesmärk oli leida, mida me peame tänapäeval piire ületavaks. Selgub, et see piir, kus me tahame sekkuda, kus me leiame, et mingid teosed tuleks ära keelata, tõmmatakse siis, kui see on seoses lastega," sõnas ta.

Välismaa kirjastustes on tekkinud aga uus töökoht kontroll-lugeja näol. "Nad peaksid vaatama, et avaldatav teos ei solva ühtegi vähemusgruppi, ühegi nahavärviga inimest, ühtegi tundlikumat lugejat. Seal tulevad mängu igasugused asjad: soolised määratlused, välimus, psüühiline seisund," selgitas Kaer.

"Ühte gruppi kuuluvatel inimestel võib see tundlikkuse tase olla väga erinev. Seetõttu on selle vastu üsna palju protestitud, samas kirjastajad on sellest huvitatud, et pärast ei oleks sellist asja, et raamat ära korjatakse, kui raamat on ilmunud," rääkis Kaer.

Kaera sõnul on solvangutena tõlgendatud küllaltki veidraid asju. Ta tõi näiteks Anthony Horowitzi teose, milles lugeja ei olnud rahul sellega, et Horowitz kirjutas skalpellist, kui raamatus oli ka põlisameeriklasest tegelane, viidates seosele skalpide võtmisele. "See näitab, et see kontroll-lugeja ei ole eriti haritud. Asi läheb hulluks, kui need mitte haritud kontroll-lugejad hakkavad dikteerima seda raamatut."

Viiksaare sõnul on autoril, kes end mingis teemas mugavalt ei tunne, kergem sellest mitte kirjutada. "Sul on lihtsam nendest mitte rääkida, kui üritada rääkida viisil, mis kõikidele head meelt valmistab. See tekitab olukorra, kus me ei saa rääkida probleemidest, mis mingeid vähemusgruppe päriselt puudutavad," rääkis Viiksaar. "Põhimurekoht on see, kui me ei tohi rääkida ühestki negatiivsest asjast, siis me lõpuks ei räägigi millestki ja keegi ei võida sellest," arvas ta.

Raamatute ümberkirjutamine

Eelmisel aastal pakkusid kõneainet Roald Dahli raamatutes sisse viidud muudatused, kui näiteks sõna "paks" asendati sõnadega "rõõmus" ja "hiigelsuur" ning ühe tegelase lugemisvara Joseph Conrad ja Rudyard Kipling asendati John Steinbecki ja Jane Austeniga. Teistest autoritest on Kaera sõnul sarnase töötluse alla sattunud Ian Fleming oma Bondi romaanidega, kuid ka Agatha Christie.

Eesti kultuuriruumile on aga kõige lähem näide ilmselt Astrid Lindgreni "Pipi Pikksukk". ""Pipi Pikksukk" on see murelaps olnud, et kuidas me tõlgime Pipi isaga seonduvaid nimetusi. Seal on kindlasti see koloniaalajalugu, mida Pipi isa esindas, kuid teisalt, kui me muudame selle ära, siis see ei muuda seda ajalooliselt," tõi Viiksaar välja. "Lindgren kasvas teises keskkonnas. Me ei saa ajalugu selles mõttes ümber kirjutada ja ma arvan, et palju olulisem ja väärtuslikum olekski seda lugedes silmas pidada, lastega rääkida sellest, mitte teha nägu, et sellist asja pole kunagi olnud. Silma kinni pigistamine on võib-olla isegi inetum kui sellele otsa vaatamine," arvas kriitik.

Kaer tõi välja, et halvasti vaadatakse sellele, kui kirjanik mingi teise rahva nimel sõna võtab. "Kirjanik võtab ülbelt õiguse kellegi teise nimel esineda, aga nagu väga õigesti on öeldud, siis see võtab kirjanikult üldse õiguse ära kellegi teise nimel esineda. Kirjaniku asi ongi end panna teiste inimeste olukordadesse," märkis Kaer.

"Ma arvan, et kirjandus peabki häiriv olema, ta peabki vapustama, sest kui ta seda ei tee, siis milleks teda vaja on," arvas kirjastaja.

Viiksaare arvates kompavad negatiivsete emotsioonide, nagu nutmise eest hoiatavad sisuhoiatused piiri, kus ollakse jõudmas kohta, kus igasugused vähegi negatiivsed emotsioonid on ebasoovitatavad. "Me ei tohiks tunda kurbust, peategelased peaks kõik elama hästi õnnelikult ja midagi halba nendega ei juhtu. Selline emotsioonide kartmine viib vastupidisesse olukorda. Kuidas saab lapsel välja kujuneda empaatiavõime, kui tal ei teki neid emotsioone?" küsis Viiksaar.

Eesti kirjastustes kontroll-lugejaid pole ning valiku, mida tõlkida, teevad kirjastajad ja toimetajad. "See ei ole enamasti tundlikkusega seotud. Ma oskan ainult Varraku eest rääkida, aga me lähtume eelkõige sellest, kas on hea raamat või on halb raamat," ütles Kaer.

Tundlikkus kui turundus

Tundlike teemade puudutamine on Viiksaare sõnul saanud ka omamoodi turundusvõtteks. "Koomikud on võib-olla hea näide. Paljud välismaa koomikud teevadki selle teadmisega show'sid, et nad võimalikult palju mainivad selliseid teemasid, mis nad teavad, et on tundlikud. Nad teavad, et paljud inimesed haavuvad, tekib protest, mida rohkem tekib protesti, seda rohkem sinust räägitakse. Tihti selline tühistamine on mingite näitlejate, autorite või kunstnike esile toomine, mis toimib vastupidiselt sellele, mida see grupp, kes end haavatuna tundis, soovis."

Viiksaare arvates on ingliskeelses ühiskonnas taandumas allteksti ja konteksti lugemise oskus. "Võetakse hästi otseselt. See ei pea olema kirjandusteose mõte, et kõik peavad olema ülimalt moraalsed ja täpselt sellised, kellele sa saad kaasa elada või et lõpus peab olema puänt või õpetussõna. Ta võib ka lihtsalt ilmestada mingit nähtust ja kuna ei osata isegi natuke peidetud teksti lugeda, siis sa peadki väga otseselt väljendama ja see tapab sellist päris kirjandust," arvas ta.