Ilmselt on Lauri Räpi nimi nüüdseks kuuldunud kõigi kõrvu, kel taskus nutiseade ja ligipääs Instagramile. Kel seda luksust pole, on vast näinud pruunikat vanapaberit imiteeriva kaanega raamatut juba mitmeid kuid müügiedetabelite tipus troonimas. Lauri Räpi koduleht¹ ütleb, et tegemist on "copywriter'i, kirjaniku ja maailmaränduriga". "Lihtsate asjade tähtsus" on tema viies raamat ja esimene luulekogu.

Õigupoolest polegi tegemist päris luulekoguga, isegi raamatu kirjeldus ütleb, et see on "luule- ja lühiproosa vormis enesearenguraamat". Tõepoolest, kogumiku žanriline määratlus jääb ähmaseks. Siin on segamini lühiproosa, riimluule, kalambuurid, aforismid ja täiesti tühjad leheküljed. Selguse huvides olgu öeldud, et arvustuses vaatlen "Lihtsate asjade tähtsust" kui luulekogu. Andku lugeja mulle andeks, kui olen ehk liigkriitiline kõikvõimalike sega- ja vahevormide suhtes.

Luulekogu järgib autori Instagrami kontole omast stiili. Kujundus on minimalistlik, kaaned meenutavad ümbertöödeldud vanapappi ja tekst trükimasina fonti. Mõnda luuletust täiendab illustratsioon (head näited on lk 26, lk 134 ja lk 244, kus illustratsioon rikastab teksti). Enne avamist hakkab silma luulekogu paksus: 256 lehekülge! Luuleraamatu kohta pigem tavatu, kui pole just koondkoguga tegemist. Sirvides saab küll aimu, et teksti on raamatus oluliselt vähem. Ligikaudu viiendiku raamatust moodustavad täiesti tühjad valged või mustad leheküljed, seega tasub raamatut soetada soovijal oodata, kuni see tuleb müüki vähemalt 20% allahindlusega. Ilmselt on tühjade lehekülgede mõte jätta lugejale hingamis- ja mõtlemisruumi. Kahjuks mõtlemapanevaid tekste napib, seega on tegu paberiraiskamisega.

Suur osa kogumikust sisaldab üpris lihtsakoelisi motiveerivaid lausekesi ja aforisme, mis on trükitud – vastamaks üldlevinud arusaamale luule vormist – üle ühe sõna eraldi reale, nt "meil kõigil / on unistused, / ent igaühel / pole julgust / neisse uskuda // ainult vähestel / on vaprust / nende täitumise / nimel elada" (lk 55). Leidub ka tõdemusi, mis on umbes sama komplekssed kui tõik, et vesi on märg (näiteks "ees ootavad / homsed päevad, / mitte eilsed", lk 5), ning tekste, mis on (tõesti vabandan, kui see on minu oma harimatuse ja ahtra silmaringi tõttu) täiesti jaburad ja arusaamatud, näiteks "igal / hundil / on / oma / kuu / kanda" (lk 74). Temaatiliselt korduvad ka aastaajad, eriti kevad ja sügis, uni ja unenäod, lapsepõlv, armumine ning kollane värv. Kollased on nii kummikud (lk 106), tekid (lk 23), plekk-kruusid (lk 125), kassid (lk 97) kui ka teise inimese hall (lk 155). Raamatus leidub palju kummalist: kummalised on nii lapsepõlve mälestuspildid (lk 46), see, kuidas mõjutab meeleolu asjade väljanägemist (lk 106) kui ka lootuses laiuvad kurbus ja rõõm (lk 220). Luulekogu lõpuks saab üpris ammendava pildi sellest, kes lüüriline mina on või kes ta ei ole. Samuti saab ülevaate tema meelisjookidest, milleks paistavad olevat (aurav) kohv, piparmünditee ning vein. Poeetilistest võtetest tuleks ära märkida ohtrad sõnamängud ("Lõpuks loevad need, kes jäävad. // Ja jäävad need, kes loevad." (lk 87)) ning kalambuurid. Viimastest tähelepanuväärseim on ehk lk 26: "kaalusin oma / mõtete raskust. // mõnes mõttes / peaksin / alla võtma", mille muudab eriliseks illustratsioon, nimelt on tekst paigutatud kaalukausile. Kõlakujunditest on enim esil algriim (nt "lombist lompi lonkides", lk 149), kuid ka lõppriim.

Peab tõdema, et tundsin kogumikus ära ka mõned tekstid, millel on potentsiaali olla päris head. Mõni riimluuletus oli täitsa luuletuse moodi: "ühel hommikul seegi on kustun'd / kuid mu huultel ta suvine mekk / nii sügistuultele astun ma vastu / õlgadel augusti kollane tekk" (lk 23). Selle üpris korrapärase stroofi rütm hakkab logisema juba kolmandas värsis. Ja kui õlgadel asemel oleks õlul, ei muutuks sisuliselt midagi, aga tekst oleks oluliselt ladusam. Hea toimetaja terav pilk oleks sellele pisiasjale kindlasti tähelepanu juhtinud. Kahjuks on üldse luulekogus toimetaja kohalolekut vähe tunda. Lonkavaid värsse leidub kogus veelgi, näiteks lehekülgedel 73, 91, 97, 112, 116 jne.

Lugejale kipub ehk vägisi jääma mulje, et ajan johannesaaviklikult taga õiget rütmi ja toon lehekülgede kaupa välja "vigaseid" luuletusi, aga see pole sugugi nii. Ma ei arva, et viisikjamb on ainuõige võimalik rütmiskeem. Küll aga arvan, et tekstil peaks olema sisemine rütm, mis on selle teksti kontekstis loogiline. Nende näidete puhul aga rikuvad rütmikonarused luuletuse sisemist pinget. See pole siin kunstiline võte, vaid pigem andevaesus või pesuehtne laiskus.

Võrdlemisi nauditavad on lühiproosapalad, ehkki ka neis on mitmeid kordusi, mis lõpuks tüütuks muutuvad. Proosatekstide tugevus luuletustega võrreldes on nende vähene pretensioonikus. Autor väljendab end vabamalt, meenutab lähemaid ja kaugemaid mälestusi ega püüa sõnastada suuri tarkusi või vägivaldselt värsse riimida. Siinkohal tahaks (pool)naljaga tarvitada Johannes Aaviku sõnu² ja anda autorile mõistlikku nõu: ärge luuletage! Kirjutage proosat, kui kirjutamata olla ei saa.

Lauri Räpi luulet lugedes ei saa üle ega ümber mingist pidevast deja-vu-tundest. Pea kõik tekstid kõlavad kuidagi tuttavalt. Olen ma neid juba oma Instagrami voos näinud? Ei, ma olen sedasama teksti juba sellessamas kogumikus lugenud – nimelt on autor sama mõtet korranud ka teistes tekstides. Näiteks "oma avalikus elus / mängin naeru / ent salajases elus / langeb mask" (lk 73) vs. "üks suunurk / üleval / ja teine all // see on me / eluteatri / maskiball" (lk 109), "on ühel palgel naer ja teisel nutt / näol siiras rõõm, silmis hüvastijätt / nii seisab sinu ees / üks kahe näoga mees" (lk 111) vs. "on huultel tervitus / ja silmis hüvastijätt // sul ühel palgel pisarad / ja teisel särav naer" (lk 243). Oleks tegemist tahtliku võttega (näiteks luuletsükliga, mille ühtsele tuumideele tekstid lähenevad), poleks mul midagi kobiseda. Ent need tekstid on läbi raamatu laiali pillutud. Päris mitmed luuletused on lühiproosapaladest välja nokitud read, mis on agressiivse enteripeksuga luuletuseks konverteeritud.

Kui lubate mul end hetkeks eriti mürgiselt väljendada (palun autori ees vabandust, ma tõesti ei suuda teisiti), jääb mulje, et luulekogus loodetakse lugeja lühikesele mälule või on autor ise oma grafomaanias unustanud, et see tekst on juba kirja pandud. Samuti tekib tunne, justkui alahindaks autor lugeja võimet seoseid luua. Eriti kõnekaks näiteks on luulekogu nimiluuletus: "et tähtsad asjad / oleksid võimalikult lihtsad, / tuleb mõista / lihtsate asjade tähtsust" (lk 51). Tekst on musta värviga esile tõstetud ja leheküljenumbrilegi on ring ümber tehtud, et lugeja ikka kohe päris kindlasti aru saaks, et just sellest tekstist on luulekogu pealkiri pärit.

Laiema silmaringiga lugeja märkab kogus teisigi "laene". Paistab, et autor on päris palju inspiratsiooni ammutanud raamaturiiulilt: Jim Ashilevilt ("ma olen / elus olemise tunne", lk 15), Anthony Doerrilt ("Kõike seda silmale nähtamatut valgust", lk 165) ja Mia Kankimäkilt ("on alati asju, mis südame kiiremini põksuma panevad", lk 17). Laenatud on ka plaadiriiulilt, näiteks Ultima Thulelt ("teen klaasikese veini / ja vanu kirju loen" (lk 163), vrd "ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen // ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla"), aga ka Kiigelaulukuuikult ("longiks mööda maanteekruusa / üks käsi õlal, teine puusal" (lk 112) vrd "puusad vastu puusa / mööda maanteekruusa") ja Liisi Koiksonilt ("mu kallis, kuidas sul seal läheb / meil siin vahtrad tilguvad vett / [—] / ah miks siis ei öelnud sulle seda, et…" (lk 160) vrd "meil siin sajab / meil siin valmivad õunad / [—] / miks nii raske sulle on öelda et"). On tegemist pelgalt kokkusattumuse, intertekstuaalsuse või loomevargusega? Jäägu see autori enda südametunnistusele.

"Lihtsate asjade tähtsust" iseloomustab – nagu pealkirigi ütleb – lihtsus. Ei, mitte võluv lihtsus. Mitte minimalism, mis suudab väheste vahenditega tohutult palju edasi anda. Pigem on see lihtsakoelisus, mõttevaesus, vaat et isegi labasus. Iseenesest on see igati loogiline, sest Räpi luule esmane avaldamisplatvorm on Instagram. Digitaalsena sündinud ning sotsiaalmeedias jagamiseks mõeldud luulele on tihti omane vähene poeetiline kihistatus ning pinnapealsus. Sotsiaalmeedia luule eesmärk on haarata hetkeks lugeja tähelepanu ja pakkuda talle kiiresti elamust. Ümbritsevast infomürast esile kerkimiseks peabki selline luule olema kergesti seeditav. Keegi ei jaksa bussipeatuses koera- ja toidupilte skrollides end matšeetega kujundidžunglist läbi murda. Instagramiluule satub lugeja ette enamasti juhuslikult. Luulekogu otsa aga tänaval jalutades ei komista. Lugeja peab tegema valiku pühendada oma tähelepanu just sellele konkreetsele raamatule. Trükimeedia ja Instagrami olemuslike erinevuste tõttu on neid tekste raske ühest meediumist teise üle kanda.

Pean tunnistama, et mu negatiivne hoiak on kindlasti osaliselt tingitud ka sellest, et mina kirjandustudengina polegi selle kogumiku sihtgrupp. Minu luulemaitse on teistsugune. Ma pean (trüki)luules lugu nii keelelisest kui sisulisest mitmekihilisusest. Hea tekst ei anna end esimesel lugemisel täielikult kätte. Autori vormilised ja keelelised valikud ning see, mis peitub ridade vahel, kõnelevad ehk valjeminigi kui sõnad paberil. Hea luule puhul täiendavad sisu ja vorm teineteist nii, et üht muutes muutub teinegi.

Seega võib väita, et "Lihtsate asjade tähtsus" on suunatud inimestele, kelle senised kokkupuuted luulega on pigem napid. Sihtgrupp on aga Räpi luule positiivselt vastu võtnud – tema Instagrami kontol on üle 20 000 jälgija. Raamatupoodide kodulehekülgedelt leiab tsitaate vaimustunud lugejatelt ning arvustuse kirjutamise hetkel on teose keskmine hinne Goodreadsis röögatult kõrge. Mida siis ikka oma mätta otsast kireda? Ka Hele-Mai Viiksaar tõstatas oma Rupi Kauri arvustuses küsimuse, et kumb on olulisem – kas see, et loetakse head luulet, või see, et luulet üldse loetakse?³ Jääb üle vaid loota, et "Lihtsate asjade tähtsus" ja muu samaväärne kirjanduslik kiirtoit on avatud uks luulemaailma, mille kaudu lugejad "pärisluuleni" jõuavad.

¹ Vt laurirapp.ee
² Olen ilmselgelt tiivustatud hiljuti loetud Johannes Aaviku kirjatükist "Puudused uuemas eesti luules" (Eesti Kirjanduse Selts, 1921).
³ Hele-Mai Viiksaar. "Piim ja importmesi" – Värske Rõhk nr 2, 2019, lk 106–110.