Eesti kirjanduse päeva tähistatakse tänavu ametlikult teist korda, eelmisel aastal nimetas riigikogu päeva riiklikuks tähtpäevaks. "Juba enne on eesti kirjanduse päeva tähistamisest räägitud ja seda mitteametlikult tähistatud, kuna 30. jaanuar on ka Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäev, siis 30. jaanuar seostub ilmselt juba väga paljude inimeste jaoks eesti kirjandusega," rääkis Vaino.

Jan Kausi sõnul on keeruline eesti kirjanduse ja kirjanike olukorrast üldistust teha. "Tuleb vaadata iga kirjanikku eraldi. Mõni kirjanik on laiema lugejaskonna hulgas väga populaarne, aga võib-olla kirjandusteadlased ja -kriitikud temale väga palju tähelepanu ei pööra. Mõne autoriga on vastupidi ja mõnda autorit armastavad nii kirjanduskriitikud kui ka laiem publik."

Eesti kirjandust ilmub Vaino sõnul igal aastal pöörastes kogustes. "See on üks põhjus, miks ühelgi inimesel pole Eestis juba ammu täit ülevaadet, mis on aasta jooksul ilmunud," sõnas ta. Massiivne hulk kirjandust paneb kirjastajad aga mõtlema, kust saaks tulu teenimisel kokku hoida. Tihti hoitakse kokku just toimetajate pealt. "Hea toimetaja ja hea keeletoimetaja tööd on võimatu üle hinnata. Iga kirjanik peaks enda suhtes olema nii julge, et ta julgeb seda toimetajat kasutada, sest toimetajad annavad üldiselt väga head nõu," sõnas Vaino.

Jan Kaus sõnas, et kirjanduses ei ole tähtis ainult lugu, mida jutustatakse, vaid ka see, kuidas seda jutustatakse. "Ma arvan, et seal lasub suur osa kirjanduse olemusest, kuidas lugu jutustatakse, kuidas keelt kasutatakse. Kõik need igasugused katsetused, vohav loomingulisus, mis ilukirjanduse moodustab, et sealt tulevad ju igasugused siirded ka tavakeelde," märkis Kaus.

"Ludwig Wittgenstein on öelnud, et meie keele piirid määravad ära meie maailma piirid, nii et mida rikkalikum on inimese keel, seda rohkem ta suudab väljendada, seda rohkem ta suudab maailma keelele tuua ja ka iseenda teadvust keelde vahendada. Iga raamatu lugemine on investeering nii tulevikku kui ka olevikku," lisas kirjanik.

Maarja Vaino sõnul võib nooremate kirjanike seas tunda, kuidas peas tõlgitakse ingliskeelseid väljendeid. "Nad ei kasuta eesti oma väljendeid, mis on ometi olemas. Eesti keel on nii rikka sõnavaraga ja vahel on kahju vaadata, kuidas neid küllaltki puiseid otsetõlkeid tehakse ja kuidas keelt vägisi vaesestatakse. Ilukirjandus on see koht, mis võimaldaks kasutada võimalikult mahlast, rikast, mõnusat eesti keelt."

Vikerraadio on kuulutanud välja kõige eestlaslikuma muinasjututegelase valimise küsitluse, mille idee taga oli Maarja Vaino ise. "Muinasjutt ja folkloor on miski, millest kirjandus on ju võrsunud. Mida rohkem seda omafolkloori kasutatakse kirjanduses, seda omanäolisem see on. Selle heaks näiteks on ju Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu", mis kujunes Prantsusmaal hitiks. Just see eestilik eksootika oli see, mis neid väga köitis. Me võiksime julgemalt seda oma kihistust kasutada," rääkis Vaino, kuidas tekkis idee uurida, millist muinasjututegelast eestlased ise kõige eestlaslikumaks peavad.

Eelmisel aastal laenutati raamatukogudest kõige rohkem Eno Raua ümberjutustust Kalevipojast. Teisel kohal oli Lembit Ulfsaki elulooraamat ning kolmandal kohal laenutatavuselt oli Andrus Kivirähki "Rehepapp". "Järelikult ta läheb eestlastele jätkuvalt väga korda, kuigi kindlasti on oma roll sellel, et ta on soovituslik lugemine koolides," sõnas Vaino "Rehepapi" vankumatu populaarsuse kohta.

Kausi jaoks seostub Kivirähk laiema hoovusega. "See on teatud sorti avatus, võime põimida läänelikku kirjakultuuri ja soomeugri suulist traditsiooni. Selline vastandlike hoovuste ühendamine on minu arust üks eesti kultuuri suuri tugevusi," ütles ta.