X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Andrus Kivirähk: folkloor on kõige ürgsem rahva selgroog

Foto: ERR / Kairit Leibold

Vikerraadio kirjandussaates "Loetud ja kirjutatud" oli külas kirjanik Andrus Kivirähk, kes on enda loomingus saanud palju inspiratsiooni Juhan Jaigilt, kelle sünnist möödus hiljuti 125 aastat. Jaik on Kivirähki sõnul selline eestikeskne kirjanik, keda ei peagi võõrkeeltesse tõlkima ja temaga laia maailma ees lehvitama.

Kivirähk avastas Jaigi enda jaoks juba lapsepõlves. "Kui lõpuks Vene ajal anti välja see "Kaarnakivi" kogumik, siis see oli minu jaoks ilmutus. Ega ma enne Jaigist midagi ei teadnud ja need tema tondijutud olid ikka nii erinevad sellest ülejäänud Eesti lastekirjandusest, mis oli ka sel ajal väga hiilgav: Eno Raud, Aino Pervik jne. Jaik tuli kuskilt ürgsest kaugusest: see tondimaailm oli nii värviline ja naljakas ja põnev ja niivõrd erinev rahvusvahelisest tondimaailmast. Seal olid sellised tondiliigid, mida kuskil mujal ei kohta," kirjeldas Kivirähk.

Kaarnakivi, mis paljudest juttudest läbi jooksis, oli Kivirähki sõnul omamoodi Eesti Nokia. "Neid võluvahendeid on ju palju muinasjuttudes, aga see kaarnakivi on kuidagi eriline, sest ta sobitub sinna Lõuna-Eesti maailma, kus kõik on selline ökoloogiline ja puhas. Ta ei ole ka ju midagi muud kui kaarna enda munetud muna, mida kaaren annab inimestele – ta on ökoloogiline produkt ja selle kasutamine on ka, nagu loodusasjadega ikka, et sa pead natuke oskama ka, pead teadma mingeid sõnu ja alati ta ei aita ka. Selline hästi huvitav leid Jaigi poolt ja ma olen tõesti sealt hästi palju inspiratsiooni saanud. Kui ma peaks nimetama enne teist maailmasõda kirjandusmaailmast kolm nime, siis ma ütleksin Luts, Tammsaare ja Jaik," avaldas Kivirähk.

Näiteks on Kivirähk enda rehepapi tegelaskuju jaoks inspiratsiooni saanud otseselt Jaigilt. "Tal on üks jutt, kus tegevus toimub rehepapi juures, kuhu öö jooksul tuleb igasugu imelike nimedega tonte ja kolle. Ja selle rehepapi nimi on Rehe Sandri ja see on konkreetselt, kust ma võtsin oma rehepapi nime Jaigi auks. Mulle kohutavalt meeldis omal ajal, kuidas nende tontidega mängleva kergusega toime tuldi," sõnas ta.

Kivirähk tõi välja, et Jaik pole paljude arvates esimese järgu kirjanik, kuna ta on tegutsenud peamiselt ulme- ja lastekirjandusega, mida ei võeta tihti eriti tõsiselt, mistõttu ei platseeru ta kohe Lutsu, Tammsaare, Vilde ja Tuglase kõrval. "Ta on ikka natuke selline hämaram tegelane," märkis Kivirähk.

Nii Kivirähk ise kui ka Jaik kasutavad enda loomingus eesti folkloori ja mütoloogiat. "Ma võtan Eestimaad kuidagi tervikuna, et ei ole mingi Põhja-Eesti mütoloogia ja Setumaa mütoloogia – kõik on ikka üks suur Eesti ja igal pool on omad mingid väiksed nüansid siis," sõnas Kivirähk.

"See on üks esmane asi, mida kirjanik võiks oma loomingus kasutada – oma maa ja rahva mütoloogia. Oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Folkloor on ju kõige ürgsem rahva selgroog, et ta ühtteist kõneleb sellest rahvast ja selle peale on väga hea ehitada," rääkis kirjanik.

Jaik on Kivirähki sõnul väga selgelt maagilise realismi esindaja. "On hästi realistlik ja tavaline maailm, kui korraga leitakse kuskilt haige vanapagan ja hakatakse teda ravima."

Teistesse keeltesse on "vanapaganat" aga keeruline tõlkida. "Ta läheb selliseks kristlikuks saatanaks kohe tõlkes. Eks rahvas loob oma jumalad ja kollid enda näo järgi, mistõttu kõik need eesti elukad on üsna lihtsad ja primitiivsed, talurahva nägu. Nad ei ela kuskil tuldpurskavates lossides, vaid tavaliselt on ka neil mingi talu kuskil, kannavad mingit kaabut, tulevad sulle metsa vahel vastu – seal puudub selline üleloomulikkus," rääkis Kivirähk.

Teiseks tõlkimatuks sõnaks on Kivirähki sõnul "rehepapp". "Sellist ametimeest kuskil mujal maailmas ei ole, ja isegi kui on, siis tal puudub igasugune kõrvaltähendus. Ega ükski eestlane ei tea, mida rehepapp teeb, aga ta on teada kui tegelane muinasjutus, selline tark vanamees, kes istub kuskil pimedas ruumis ja ajab kuraditega asja. Seda on raske tõlkida, sest seda tausta mujal maailmas pole."

Jaiki pole ka eriti seetõttu võõrkeeltesse tõlgitud, kuna ta on küllaltki eestikeskne autor. "Seda on öeldud ka Lutsu kohta, et teda ei olegi väga mõtet ponnistada tõlkida. See on nagu perepildiga, et ta ei peagi kõigile inimestele meeldima. Las ollagi sellised oma armsad nunnud kirjanikud meil, keda ei peagi väga lehvitama," arvas Kivirähk.

Jaigi tekstid on Kivirähki sõnul mõnusalt maavillased. "Ma ei hakkakski otsima talt euroopalikke juuri, et ta oli ikka selline tore Võrumaa mees," sõnas ta. "Kogu see võru kirjandus on läbi aegade olnud selline teistmoodi ja on siiamaani. Võru kirjanikud on ju äratuntavalt teistsugused – kui ma nendega ühte seltskonda satun, siis ma hakkan ise ka rääkima laulvalt," sõnas Kivirähk.

"Ma olen alati ka natuke kahetsenud enda puhul, et mul puudub see murdetaust ja seda ei saa õppida kuidagi juurde – see kas on või ei ole. See annab alati mingisuguse mõnusa sügavuse või teise plaani kõigile neile tekstidele, annab mingit mahla juurde, mida muidu ei ole võimalik sinna tekitada vägisi," arvas Kivirähk.

Esimest korda Juhan Jaigiga tutvuval lugejal soovitab Kivirähk alustada "Kaarnakivi" kogumikust. "See on põhiline pärl, seal on kõige olulisemad tekstid ikkagi sees. Kui see meeldib, siis võib minna juba üksikasjalikumalt kõrvaltekstide juurde."

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Loetud ja kirjutatud", intervjueeris Maarja Vaino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: