X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jan Kaus: püüdsin kirjutada, nagu mängiks džässi, aga instrumendiks on eesti keel

Foto: ERR

Saates "Loetud ja kirjutatud" olid külas kirjanikud Jan Kaus ja Juhan Voolaid, kes mõlemad on hiljuti avaldanud raamatud, mille kandvaks teljeks on muinasjutt. Jan Kaus selgitas, et tema jaoks sai keelest kirjutamisel lisaks vahendile ka eesmärk omaette.

Jan Kausi raamatu "Imelik peegel" aluseks on samanimeline draamatekst, mille kirjutamist alustas ta 2019. aasta suvel, innustatuna varem koos Eva Kolditsa, Indrek Koffi ja Toomas Tähega etendatud "Stiiliharjutustest". "Lugesin samal ajal Juhan Kunderi "Tarka meest taskus" ja mõtlesin, et võiks võtta vana muinasjutu ja kuidagi ühendada seda vana lugu millegi moodsaga. Midagi sarnast nagu tegi Juhan Voolaid ka, võttis vanad lood ja moodsad artefaktid ja pani need kokku," selgitas Kaus.

"Minu mõte oli aga pigem selline, kuidas ühendada muinasjuttu ja uuema teaduse teadmisi. Võtta üks konkreetne muinasjutt ja teoreetilise füüsika avastused ning teha sellest mingi amalgaam," rääkis Kaus "Imeliku peegli" lavaversiooni loomisest, millest lõpuks arenes välja ka proosavariant.

Kirjanikuna on Voolaiu sõnul tal alati kuklas tiksunud mõte ise muinasjutte kirjutada. "Muinasjuttude kui žanri juures saavad minu jaoks kokku väga soodsad asjaolud. Esiteks, mulle üldse meeldib lühijutte kirjutada. Teiseks, mu jutud niikuinii sisaldavad fantaasiat, mis mõnikord absurdiks üle läheb," sõnas Voolaid ja lisas, kuidas talle on alati ka meeldinud, kuidas muinasjuttudes hea ja halb saavad alati õiglase palga.

"Kuna muinasjutud toimuvad vanas keskkonnas, siis ma mõtlesin, et tooks ühe portsu neid tänapäeva üle, jättes kõik muu seal ümber samaks, kuna inimene kui toorik on ju sama, lihtsalt aeg on muutunud," kirjeldas Voolaid enda raamatut "Eesti tänapäevased muinasjutud", mille hulka kuuluvad näiteks sellised lood, nagu "Kange kala ja ahne naine", "Aus ettekandja ja tornikella kadunud heli" ja "Saamahimuline mees ja eurokuupmeeter".

Kaasaega toodud lugude kõrvalt leiab ka Voolaiu enda välja mõeldud jutte, mis on sarnasesse vormi viidud. "Ega lugeja aru ei saagi, et kas see on vana muinasjutu põhjal kirjutatud või on see mingi uus asi."

"Mind võlub muinasjuttude juures, et ükskõik missugune sündmus võib viia ükskõik millise teise sündmuseni. Muinasjutt kangastub mulle sellise hargnevate teede aiaga," ütles Kaus, kes taipas, et ta võib selle aia muuta lõpmatuks mõttemängu ruumiks. "Aial ja lool on küll algus ja ots, kuid nende vahel on kõik ebakindel ja võimalik," sõnas ta.

Kausi mõjutas ka Vladimir Proppi "Imemuinasjutu morfoloogias" välja toodu: "Imemuinasjutul on kahetine loomus: imemuinasjutus on vähe funktsioone, aga tegelasi äärmiselt palju." Kausi sõnul on ka "Imelik peegel" oma funktsioonilt väga lihtne, liigitudes väga arhetüüpseks "Odüsseia" looks. "Kuningas annab printsile ülesande otsida see imeline peegel ja prints läheb reisile ning lõpuks jõuab koju tagasi. Kui tegelasi on palju, võib juhtuda palju ka nendevahelisi seoseid ja juhtumisi koguneb väga palju, millest saab küllastamatu küllus," rääkis Kaus.

"Võib tekkida küsimus, miks panna muinasjutt ja teadus kokku. Mulle tundub, et uuema teaduse avastused ja ka see keel, mida teoreetilised füüsikud oma populaarteaduslikes teostes kasutavad, mõjub kohati muinasjutuliselt," märkis Kaus. "Universum ise on üks imemuinasjutt ja seda imetunnet ma tahtsin kuidagi vahendada," lisas ta.

Voolaid rääkis, kuidas ta eristas kirjutama asudes kohe Eesti ja välismaised muinasjutud. "Kui siin Jan räägib printsist, siis see juba kuulub sellisesse glamuursesse muinasjutu valdkonda, kus läbi seikluste keegi saab pool kuningriiki. Eesti muinasjutus käib müttamine ikka metsas ja talupojad on väga alla surutud kiht. Mõeldes nendele muinasjuttudele, tekkis arusaam eesti vanadest lugudest, et need on appikarje või päästev illusioon. Kui midagi head polnud, siis loodi neid illusioone, milles on õnnelik lõpp ja ka talupoeg saab teenitud palga," selgitas ta.

Tihtipeale algasid eesti jutud sellega, kus lugu toimus, mistõttu otustas ka Voolaid enda juttude toimumispaigad väga täpselt paika panna, et asja inimesele lähemale tuua.

Kaus tõi välja, et "Imeliku peegli" puhul väljendub koht kui selline ka keeles. "Keel ei olnud minu jaoks seda raamatut kirjutades ainult vahend, vaid ka eesmärk. Ma arvan, et see on see, mis seob minu "Imeliku peegli" versiooni tugevalt eesti kirjandusega. Ma püüdsin luua keelelist spontaansust sõnade tasandile, näiteks üksikute tähtede lisamise, eemaldamise või vahetamisega. Näiteks "ajalugu" ja "hajalugu" või "seadusesammas" ja "headusehammas"," selgitas Kaus. "Püüdsin kirjutada, nagu ma mängiks džässi, aga instrumendiks on eesti keel."

"Mul ei ole soovi seda lähenemisviisi jätkata," sõnas Kaus küsimuse peale, kas ta ka tulevikus muinasjutte kirjutab. "Minu eesmärgiks oli kunstilise ja teadusliku vaateviisi ühendamine ja ma ise tunnen, et ma sain sellega väga hästi hakkama," märkis ta.

Voolaiu sõnul on ka kogu tema varasem looming muinasjuttude alla kuulunud, lihtsalt mitte nii väljapeetud vormis. "Ma ootan hetkel mingit impulssi ja kui see impulss saabub, siis tuleb veel neid," kinnitas ta.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Loetud ja kirjutatud", intervjueeris Maarja Vaino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: