Kohtume Mari-Liisiga Põhjala tehase AnkruSAALis, kus asub raamatupood REaD ning hubane kohvik Kiosk. Just siin toimus eelmisel päeval ka Mari-Liisi novellikogu "Jäävad ainult silmad" esitlus.

Väga paljudele oled sa tuttav eelkõige luuletajana. Kust see liikumine proosa suunal alguse sai, millest ajendatuna?

Ma tegelikult alustasingi proosaga. Hakkasin juba algklassides jutukesi kirjutama. Ja ma ütleksin, et mul on algusest peale olnud teostes sees selline vägivaldne noot. Mulle on väiksest peale väga meeldinud loomad ja mäletan, et mu esimene proosajutt oli ühest loomaaiatöötajast, kes läks tiigripuuri, ja tiiger hammustas ta käe otsast. Olin siis ilmselt 7–8-aastane. Luuleni jõudsin ma alles keskkoolis ja olen ikka paralleelselt proosat edasi kirjutanud.

Kirjutamine mingi teise põhitöö kõrvalt nõuab päris palju ajalist ja vaimset ressurssi. Mis su põhimotivaator on, mis tõukab sind sellega tegelema? Lihtne on ju mitte. 

Ma pärast tööpäeva üldiselt ei kirjutagi. Kõik, kes töötavad üheksast viieni, ilmselt teavad, et sa ei tee pärast tööd enam väga midagi. Pigem kirjutan puhkuse ajal või nädalavahetustel. Väga paljud novellid mu kogumikus on kirjutatud mõne konkursi jaoks. Mind lihtsalt käivitavad võistlused ja konkursid. Puhtast impulsist kirjutan pikki ilukirjandustekste vähe. Proosa võtab nii palju aega ja pühendumist, et praeguse elutempo tõttu peab minu jaoks seal taga peale puhta kirjutamislusti veel midagi olema.

Sa tegeled luule, proosa ja kriitikaga ning kirjutamine on ka osa su tavatööst. Kuidas sa selle pideva rollivahetusega toime tuled, on sul selle jaoks mingi teadlik viis?

Mulle lihtsalt väga meeldib kirjutada, selles osas ei ole minu jaoks vahet, mida ma kirjutan. Püüan silmas pidada teksti eesmärki – kas tuleb arvustus, reklaam, või hoopis novell või luuletus. Kõigi kirjutamine käib veidi erinevalt. Žanri valik võib oleneda ka tujust või sellest, kas keegi on parasjagu mõnda arvustust või novelli küsinud, ja kas ja kui palju mul on sinna aega panustada. Tarbeteksti puhul ei pea erilist inspiratsiooni ootama, aga luule või novelli puhul peab mingi idee juba olemas olema, novelli ei hakka niisama õhust kirjutama.

Loovtööga käib kaasas hästi palju stereotüüpe, näiteks et kirjutamine käib vaid inspiratsiooni ajal, loomingulisust ei saa õppida jne. Oled seotud kirjutamiskursuste kooliga Drakadeemia ja võtnud ka ülikoolis loovkirjutamise ainet. Kuidas sa suhtud loovuse õppimisse?

Mu loovkirjutamise õppejõud Jim Ashilevi alustas kursust öeldes, et "ma õpetan teile loovkirjutamist, aga ma tegelikult ei ole kindel, et seda saab õpetada". Ma arvan, et neil kursustel käivad inimesed, kellel on kirjutamise säde juba sees ja paljud ongi juba kirjutajad, kes tahavad lihtsalt lisateadmisi saada või teiste endasugustega mõnusas keskkonnas aega veeta. Vähemalt minu kursustel pole küll olnud kuigi palju raamatupidajaid, füüsikuid või muude alade esindajaid.

Kuna sa kirjutad ka kriitikat, siis küsiksin kohe meie väiksele kultuurimaastikule tüüpilise küsimuse – kas on raskem kirjutada teades, et ilmselt puutud autoriga varem või hiljem kusagil kokku?

Mul oli just ühe sõbraga vestlus, kus ta ütles, et ei taha enam Goodreadsis sõprade raamatuid hinnata. See tunduvat kuidagi ebaõiglane. Või siis eeldad, et äkki pead kuidagi parema hinnangu andma, sest tegu on tuttavaga. Ma ise ei tahaks kirjutada kriitikat sõbra loomingule, aga seda vist väga ei lubata ka. Mäletan, et kui üks mu sõber kirjutas minu ühele raamatule arvustuse ja mainis seal, et oleme sõbrad, siis väljaanne ei tahtnud seda enam avaldada. Sellel on justkui mingi onupojapoliitika maitse juures või ei tundu enam nii objektiivne ilmselt.

Kuidas sa suhtud kriitikasse enda loomingu suunal? On seal midagi, mida eriliselt ootad, või on kriitika pigem hirmuäratav? Mõni ei loe näiteks üldse kriitikat.

Ma loen täiega, mis minu loomingu kohta kirjutatakse, kriitika on alati ülimalt teretulnud. Kuna ma ise kirjutan n-ö "kirjutaja kriitikat", siis võib-olla olen selles osas ka leebem. Ma tean, kui palju vaeva sinna alla on läinud, kui keegi on sinu teosest arvustuse kirjutanud, see võib olla nädalate või kuude töö. Mingi võõras inimene pühendab sinu teosele aega, ta loeb ja analüüsib seda, annab võib-olla mingeid näpunäiteid või juhtnööre või ütleb, mis tema jaoks ei toiminud või mis toimis. Minu meelest on kriitika alati positiivne, kuni see on konstruktiivne. Kui keegi kirjutab lihtsalt, et "nõme oli" või "mulle ei meeldinud", siis selle teadmisega pole midagi peale hakata.

Kui sa enda vanemaid tekste vaatad, siis kuidas sa ise enda arengut iseloomustaksid?

Kui ma mõtlen enda kõige esimese luulekogu "Paradoksid" peale, siis ütleksin inimestele, et nad ei loeks seda, sest praegu tundub see ülihalb. Tolles vanuses kirjutasin ma palju isamaalist luulet ja sellist eestlaslikku värki ja ülimalt klišeelikku armastusluulet. Praegu on mul seda väga piinlik lugeda. Ma arvan, et mitte ainult minu, vaid iga kirjutaja jaoks tuleb areng sellest, et sa kurnad mingid teemad ära. Kasvõi armastuse teemal – kui oleme 15–16, siis me kõik kirjutame armastusest ja südame murdumisest. Kui sa oled sellest pikalt kirjutanud, hakkab sul endal igav ja siis ongi vaja uusi teemasid või mingit uut lähenemist asjale. See on ilmselt põhikoht, kust areng tuleb. Sa ka loed rohkem ja hakkad klišeesid või kordusi paremini nägema. Kui sul igav hakkab, siis hakkad uusi asju leiutama.

Kuidas sul toimetajatega suhe ja koostöö on olnud?

Novellikogu "Jäävad ainult silmad" toimetaja oli Tõnis Vilu, meil oli väga hea koostöö, usaldan täiesti tema toimetamist. Kuna olen ka suur Tõnise loomingu fänn, siis andsin talle vabad käed. Ta oleks võinud vist ükskõik mida teha ja ma oleksin nõus olnud. Tegelikult oli ta üsna leebe, mingeid fundamentaalseid muutusi ei teinud, aga raamat sai tänu talle kindlasti parem.

Kõige meeldejäävam kogemus oli mul siis, kui olin hästi noor, mingi 21, ja ulmeajakiri Reaktor avaldas minu esimese ulmejutu. Ma olin nii hämmeldunud, kuidas selle toimetaja Artur Räpp viitsis ühe minu tekstiga nii pikalt tegeleda, see võttis reaalselt kuid, kuigi see jutt läks vaid ühte numbrisse. Ta kirjutas väga põhjalikke kommentaare, tõstis isegi tekstiplokke ümber ja töötas iga lõiguga ülispetsiifiliselt. Mõtlesin toona, et issand, kas tõesti niimoodi toimetatakse tekste, kust see aeg võetakse? See kuidagi avaldas muljet.

Kuidas sa ise ennast defineeriksid – luuletaja, autor, kirjanik, kriitik või hoopis midagi muud?

Kui ma peaksin valima, siis ütleksin, et luuletaja, kes kirjutas novellikogu.

Kes on sinu jaoks autoritena põhilised eeskujud?

Kui me räägime proosakirjanikest, siis kindlasti Margit Lõhmus, Armin Kõomägi, Urmas Vadi, Lilli Luuk ja Maarja Kangro. Luules Sveta Grigorjeva ja teised – nagu ajakirjandusele meeldib öelda – noored vihased naised. Aga lemmikuid on veel palju. Välisautoritest meeldib mulle näiteks Etgar Keret, kes kirjutab ka selliseid piiripealseid novelle, mis on vahepeal väga õõvastavad ja koledad. Ja üks mu lemmikteoseid läbi aegade on Jean-Claude Mourlevat' "Siluett", mille tõlkis eesti keelde Indrek Koff. Sellised veidrad ja huvitava sisuga novellid, mis on alati üllatava lõpuga.

Lugesin su uut novellikogu lennukis ja siis vahetasin kõrvalistujaga raamatud ära. Minu jaoks oli hästi huvitav jälgida, kuidas teine lugeja pidevalt naeris, kuna minu enda jaoks oli tekstide läbivaks tooniks hoopis kerge süngus või nukrus. Kuidas sa ise eelistaksid, et su teoseid loetaks?

Ma arvan, et huumor on osa mu stiilist, aga ma ise ei teadvusta seda nii väga. Seda raamatut pean ise samuti pigem süngeks, ma tahaksin, et see annaks edasi mingit õõva. Mulle on varem ka öeldud, et ma kasutan huumorit mingite teemade pehmendamiseks, mis võib-olla teeb need kuidagi kättesaadavamaks inimestele, kellele muidu sellised koledused ei meeldi. Kindlasti on see mõneti ka kaitsemehhanism. Aga mind vahel häirib see, et minu loomingut seostatakse üksnes huumoriga. Mäletan, kuidas kunagi jalutasin oma ekspoisiga ja näitasin talle ühte oma teksti, mis minu jaoks oli mu kõige süngem ja kurvem luuletus. Ta luges selle läbi ja hakkas täiega naerma. Ma ei saanud aru, et: "Mis asja sa naerad? See on kurb luuletus!" – aga inimesed näevad ja tunnetavad asju nii erinevalt.

Su teoses on hästi palju erinevaid tegelasi – loomad, mehed, naised, vanad ja noored. Kust sa nende jaoks põhiliselt inspiratsiooni kogud?

Ma ütleksin, et see tugineb suuresti mu enda elule – inimestele, keda ma olen kohanud või keda olen enda elus kuidagi kogenud. Kuna mulle on varem omistatud selline "feministliku kirjaniku" roll, eriti luules, siis selle raamatu puhul ma jälgisin hästi hoolega, et mul ei oleks meestegelased ainult halvad ja naistegelased ainult head. Muidu keegi ütleb, et: "Ahhaa! Jälle mingi feminist kirjutab, et kõik mehed on halvad ja naised on kangelased!" Minu meelest olen ma selles teoses seda vältinud, kõik võivad võrdselt halvad või head olla. Mõnikord on tegelased ka kunstlikult loodud, kui ma tahan mingist teemast kirjutada ja valin tegelase, kes sinna teemasse kõige paremini sobiks.

Ma ei tea, kas sul on selles osas raskusi olnud, aga tihti tundub kellegi teise perspektiivi võtmine ka natuke hirmuäratav.

See on nüüd väga riskantne väide, aga minu meelest on naisena kergem kirjutada mehe vaatevinklist kui mehel naise vaatevinklist. Mitmele meesautorile on ju ette heidetud, et naised on hästi objektistatud. Ma ei tea, miks see nii on. Võib-olla naistel on rohkem selliseid spetsiifilisi "naiste asju" nagu päevad vms. Samas mõni meesautor oskab muidugi ka naiste vaatevinklist hästi kirjutada.

Virginie Despentes on ühes intervjuus välja toonud, et tema meelest on palju lihtsam mehe vaatevinklist kirjutada. Mõneti ta võib-olla tahtis ka murda seda stereotüüpi, et ta kujutab meestegelasi alati ühtemoodi.

Ma tegelikult ikka muretsen, et ma kuidagi meestele liiga ei teeks, kui ma n-ö "mehe vaatevinklist" kirjutan. Ma ei taha ju näidata mehi halvemana kui naisi või vastupidi, tahaks, et valitseks võrdsus. Ma ei tea muidugi, kuidas mehed suhtuvad sellesse, et naine kirjutab nende vaatevinklist, aga ma ei ole selles osas mingit halba tagasisidet veel kuulnud. Võib-olla siis läks enam-vähem?

Mõeldes Eesti kirjandusmaastiku peale – milliseid muutusi või uusi tuuli sa igatseksid?

Kuna mulle endale meeldib väga lugeda julgemat kirjandust, julgemat kui ise julgen teha, võiks seda rohkem olla. Midagi Margit Lõhmuse stiilis, piire murdvat, transgressiivset.

Mis sind ennast oma loomingus julgem olemisest või piiride ületamisest tagasi hoiab?

Ma arvan, et põhiline on ikka see, et mida mu lähedased arvaksid, näiteks mu perekond ja tööandjad, sest sa ei kirjuta ju ainult paarile kirjandushuvilisele. Tuttavad ju ikka enamasti loevad ka su asju. Ma ei taha kellelegi haiget teha sellega, mida ma kirjutan, sest minu jaoks ei ole kirjandus kõrgem kui mu suhted inimestega. Ma ei kirjutaks näiteks kunagi tõsielulist lugu mõnest oma sõbrast nii, et saaks otseselt paralleele tõmmata. Minu jaoks on suhted ikkagi esmatähtsad.

Oled sa näiteks pseudonüümi peale mõelnud?

Ei, ei ole. Ma arvan, et ma kirjutan enda nime alt selle piirini, milleni saan, ja kui mingi teema tundub liiga ohtlik, siis ma ei kirjuta sellest ka pseudonüümi alt. Ma pigem proovin enda piire veidi nihutada, et julgeksin oma nime alt rohkem kirjutada ja veelgi ausamalt.

Oma loomingut saab tänapäeval ju väga lihtsalt jagada – blogis, Instagramis vms. Hästi lihtne on oma loomingut n-ö maailma paisata. Miks üldse teos füüsilisel kujul välja anda?

Minu jaoks on raamat midagi sellist, kuhu ma saan teatud portsu tekste koondada, ja siis on need nii-öelda laualt maas, nad on füüsilisele kujule transformeerunud ja ma ei pea nendega rohkem tegelema. Mulle meeldib, kuidas Stephen King läheneb kirjutamisele (teadupärast on tal ülipalju raamatuid) – ta annab raamatu välja ja siis asetab selle riiulisse, see on tema jaoks nagu "dead skin", ta ei vaata seda enam kunagi, ta ei loe seda üle, see on tehtud.

Kirjanikele heidetakse tihti ette, et nad ei tee piisavalt enesereklaami ja on liiga tagasihoidlikud. Mis su tunded selles osas on?

Hea näide – sul ilmub mingi kaastöö ja mõtled kohe, et kas seda sobib iga kord sotsiaalmeedias jagada? Või võidad näiteks mõne auhinna, kas seda peaks jagama? Pärast kõik mõtlevad, et ma olen ennasttäis ja tahan ennast pildis hoida, aga samas algaja kirjaniku puhul ei teagi sind keegi ja sa peadki seda tegema. Seal on alati see vastuolu sees, et mil määral ma võin ennast reklaamida, ilma et see muutuks kuidagi nõmedaks. Palju on ka ülemõtlemist, et kõik kindlasti vaatavad, mis mina teen, ja mõtlevad, et ma olen egoistlik, aga tegelikult suurem osa vaatavad, et sa jagasid midagi Facebookis, ja lähevad edasi. Inimesed ei jää sedasi su peale mõtlema.

On sul juba tekkinud ka arusaam sellest, milline su tüüpiline lugeja on?

Ma arvan, et luule puhul pigem naised. Proosa puhul ei ole mul ausalt öeldes aimugi. Novellikogu esitlusel oli igatahes pigem noorem rahvas ja mehi ja naisi oli suhteliselt võrdselt. See teos on kindlasti universaalsem ka, võiks igas vanuses ja igast soost lugejatele sobida. Samas kui mõne mu luuletuse kohta on öeldud, et muidu lahe tekst, aga mehena on raske suhestuda.

Kas sa tunned, et oled enda jaoks nüüd mõned teemad ammendanud?

Mul on hästi palju tekste näiteks naiseks olemisest, võib-olla selle teema olen ma enda jaoks mingis mõttes ära kurnanud. Võimalik, et mind ärritavad nüüd mingid teised asjad, näiteks konservatiivsuse temaatika. Meie maailmas ei tule puudust teemadest, mis ärritavad. Eile keegi küsis ka esitlusel, et kas ma ei karda, et naiseks olemise teema on minu jaoks ammendunud, ja publikust pakkus üks inimene, et ma võin ju kirjutada naiseks olemisest erinevates eluetappides. Võib-olla, kui ma olen 50, kirjutan ma näiteks midagi menopausist, naiseks olemise kogemus on ju igas vanuses erinev.