Kevadel ilmunud plaat "Greener Grass" on Rahel Taltsi teine kauamängiv, kus kõlab noore džässpianisti kokku pandud kvarteti esituses tema ja Leedust pärit saksofonisti Donatas Petreikise komponeeritud muusika. Rahel Talts Quartet moodustus Taltsi õpingute ajal Taanis Odenses Syddansk Musikkonservatoriumis kokku saanud muusikutest: Mariusz Praśniewski kontrabassil, Jesper Lørup Christensen trummidel, Donatas Petreikis saksofonil ning muidugi Rahel Talts ise klaveril.

"Greener Grassi" meloodiliste ja helgete kõlade tagant leiab sügava sisu ja komplekssuse, mis on kindlasti tänu rahvusvahelise koosseisu ja Taltsi enda mitmekülgsele taustale traditsioonilise džässi, fusion'i, progressiivse rock'i, folgi ja gospeli vallas.

Albumi avaloo korduvad rõhud ühelainsal klaverinoodil meenutavad justkui rahvatantsu, mis end platsi nurgast läbi ruumi kaasa vedama ja kujundeid moodustama hakkab. "Present Momenti" kerglane ja kaasahaarav saksofonimeloodia toob naeratuse suule ja paneb noogutama kaasa albumile taotuslikult sihiks seatud elujaatavusele.

"Red and Black" on kirglik ja veidi müstiline lugu, milles jääb fookusesse Mariusz Praśniewski kontrabassil. Loo põhimeloodiale lõikab hetkedeks vahele huvitav bassi tritoon-liin, mis meenutab korraks ansambli Rush progerockilikku lugu "YYZ" ja ka autori tausta jazz-fusion bändis Allianss.

Sügistuulte ja pimedamate aegade ootuses sobiks kuulata mõnusat Bill Evansit meenutavat ja newyorkiliku hõnguga "D Minor Waltzi". Kujutan mõnel sombusel päeval end istumas lemmikus kohvibaaris, jälgimas ümbruskonda ja inimesi. Ka "Russell (With intro)" – just nimelt albumiversioon koos Taltsi kauni ja ahhetama paneva eelmänguga – sobiks sinna olustikku hästi. Ilmselgelt on Yellowjacketsi pianistil Russell Ferrantel, kellele lugu ka pühendatud on, olnud oluline roll noore muusiku elus.

Albumi lõpetab "Those Times", lugu Donatas Petreikise sulest, kus kostub sarnaselt kauamängiva esimesele loole klaveri ja saksofoni vaheline dialoog, küll aga kostub jutt kaugemale ja selgemalt.

Olles jõudnud võiduka lõpuni, tundub, et muru pole sugugi sopaseks tallatud, vaid läigib hommikuses kastes edasi – ja nii võiks ka uut päeva alustada taas selle albumi kuulamisega. Lugudes mängivad improvisatsioonilised ja ettekirjutatud osad nii loomulikult ja sujuvalt kokku, et piir kuulaja jaoks hägustub.

Kuigi minu kui avastushimulise kuulaja jaoks liialt muusikas üllatusmomente pole, on siiski piisavalt korduvaid ja catchy'sid motiive, mille külge end kinnitada. "Greener Grass" hingab aeglaselt ja sügavalt, ta on džässile omaselt veidi tujukas, kuid seda väga viisakas võtmes. Probleemid saavad lahenduse, tekib ainult küsimus, kas muru on autori jaoks rohelisem Taanis või Eestis?