Raul Saaremets ja Tõnu Pedaru kohtusid esimest korda Plaadimäel, iganädalasel melomaanide kokkutulekul, kus kunagi plaate vahetati, müüdi ja osteti ja kus ka Saaremets enda kraami pakkus. "Need plaadid ei olnud isegi välja pandud, vaid nad olid mul endiselt kotis. Ta vaatas sinna kotti sisse ja ütles: "Ohoh, siin paistab uut muusikat ka olema." Seal Plaadimäel sa olid tavaliselt ümbritsetud hevimeestest või progefännidest, selle muusika huvilistest, mis minu maailmaga üldse ei haakunud. Ma ei olnud Tõnu varem näinud ka, ta nägi hea välja. Huvitav inimene oli ta juba esimesel kohtumisel. Vaatad ja saad aru, et see ei ole mingi niisama tüüp," rääkis Saaremets. Seal saadigi juba jutu peale ja ülejäänud on juba ajalugu.

Pedaruga esimest korda bändiproovi tehes tabas Saaremetsa äratundmistunne. "Mul oli esimest korda tunne, et mul on mingi bändi moodi asi. Ma tegelt ei tahtnud trummariks hakata, aga ma oskasin kõikidest olemasolevatest kõige rohkem mängida. Kui on juba trummar hea, siis seal peal võib teha mida tahes," ütles ta.

Ka Pedaru nägi juba Saaremetsa välimuse järgi ära, et tegu on natuke teistsuguse tüübiga. "Ja siis need plaadid ja The Fall muidugi, sest mul oli ka Falli album, mis oli selline asi, mida üldiselt ei olnud," meenutas Pedaru. Röövel Ööbikuga liitumisprotsessi Pedaru hästi ei mäleta. "Millalgi hakkasin proovis käima ja siis hakkas looma. Sellises päris bändis ei olnud varem olnud."

ABBA kaverbänd

Röövel Ööbikul ilmusid singel ja esimene EP Soome plaadifirma Stupido alt, kellega kohtuti Pedaru sõnul Rocksummeril. "Surusime end Rocksummeril igale poole sisse ning saime tuttavaks Stupido tüüpide Joose ja Jormaga. Neil oli plaan anda välja JMKE asi, aga siis sujuvalt leidsid, et miks mitte ka Ööbiku asi teha. See oli aeg 80ndate lõpus, mil kõik need augud, mis hakkasid tekkima välismaailma, sai nagu ära kasutatud."

Singlilt leidis ka kaverloo ABBA "Mamma Miast". "Tõnule ja minule on ABBA meeldinud. Mul on kahju nendest inimestest, kes elavad selles n-ö alternatiivmuusika maailmas, kuulavad ainult seda, mis on hästi radikaalne. Mina suudan mõlemat armastada, asjast aru saada ja nautida," sõnas Saaremets.

"Noored bändid tahavad kõlada enda eeskujude moodi, minu jaoks oli see laiskus ja vaimuvaesus. See oli mingis mõttes statement, et me olime bänd, kes mängida ei oska, teevad müra, alternatiivmuusikaansambel, aga me kaverdame ABBA-t. Me tegime seda surmtõsiselt," ütles Saaremets.

"Mamma Mia" kaver Saaremetsale siiski ei meeldi, vaid tõstab esile hoopis töötluse ABBA loost "Honey, Honey". "See tuli täpselt sellisena välja nagu ta mõeldud oli. Kuulake seda meie võtmes ja saate aru, kui hea lugu see tegelikult on."

Saaremets on korduvalt eri intervjuudes väljendanud, kuidas ta ei mõista, miks paljud andekad muusikud teevad igavat muusikat. ABBA-t ta aga igavaks ei pea. "ABBA on nii mitmeski liinis väga eriline bänd. Nemad lõid standardi, mis asi on üldse pop-saund. Teiseks nende lugude kirjutamise oskus: meloodiad ja harmooniad on neil ikka väga-väga erilised. Kes vähegi muusikat kui niisugust armastab, siis on keeruline sellest mitte kinni võtta."

Loomingulisus või üürimaksmine

Oma tegutsemise ajal on Röövel Ööbik liikunud müra esteetika juurest ka popiradade lähedale. "Popi suunas on meid kõigutanud ikka Sten Sheripov tänu tema oskustele. Tõnu on täielik popimees ja mulle meeldib popmuusika ja ma üldse ei välista, et me oleks teinud seda varem juba, aga me ei osanud."

"Aga see on nii tavaline, et inimene muutub ajas. Mulle ei ole kunagi meeldinud need bändid, kes teevad seda ühte ja sama. See on ka näiteks asi, millest ma aru ei saa näiteks Vaiko Epliku puhul. Minu lemmikute hulgas on päris mitmeid bände, kes on isegi kümne aasta jooksul teinud väga erinevat muusikat," rääkis Saaremets.

"Ma saan aru, et sul on lihtsam fänne hoida. Meil ei ole neid õnneks, aga fännidega suhtlemine on hästi loovust tappev. Kõik artistid, kes mängivad ainult enda hitte, sest publik tahab neid, ongi selles lõksus ja ei liigu kusagile," arutles Saaremets.

Muusika tegemine pole kunagi olnud Saaremetsale otseseks elatusallikaks. "Kui sul pole tõesti muid oskuseid, et end majanduslikult ära toita, siis sa oled tõesti tänavamuusik sellisel juhul. Mulle meeldivad need artistid, kel pole vahet, kas nad esinevad kolmele inimesele ja kassile või staadionitäiele rahvale. Kui sa oled ikkagi artist, siis sa ei mõtle selle peale, kas sa saad üüri makstud või mitte, sa mõtled selle peale, mida sa tahad teha, üürimaksmine on teisejärguline."

"Me tõesti ei elatu sellest tegevusest. Need, kes elatuvad on sageli ka muusikatööstuse pihtide vahel, seal on omad nõudmised, mis tuleb täita," lisas Pedaru.

John Peel ja BBC Radio One

Pedaru sõnul tunti 80ndate lõpul mitmel pool maailmas väga huvi selle vastu, missugused artistid lagunevast Nõukogude Liidust tulevad. "See huvi kestis päris mõnda aega. Käisime Ameerikas, saime igalt poolt positiivse vastuvõtu. Siis oli mingil määral see moment, et võib alternatiivmuusikuna ära elada, et kõik on võimalik."

90ndatel käidi ka Londonis legendaarse BBC raadiohääle John Peeli saates, millele küll suuremat plahvatust ei järgnenud. "See oli väga kihvt reis, osutus palju pikemaks, kui me algselt planeerisime, sest seal tuli ikka igast asju ette. Aga see oli juba mingil määral languse hetk. Soomeski, kus me olime kontserte andnud oli majanduskriis juba mitu aastat, meil tuli kroon ja reaalsus, et kõik on korraga nii kallis. Päris elu jõudis kohale," rääkis Pedaru, kuidas Röövel Ööbikuga vaikselt otsi kokku hakati tõmbama.

Saaremetsale ja Pedaru pakkus selleks hetkeks ka elektroonilise tantsulisema muusika tegemine rohkem huvi. "Tuligi Röövel Ööbiku viimane plaat "Psychikosmos", mis oli juba tapnud eelmise Ööbiku sisuliselt. Siis me tegime vahepeal elektroonilist bändi Una Bomba," rääkis Pedaru.

Aga miks üldse?

Raul Saaremets ei mõista, miks tänapäeval nii palju muusikat on vaja välja anda. "Muusikat ma jään nii või naa tegema elu lõpuni. Aga miks seda on vaja välja anda? Kui teil on tung teha, siis tehke ja kogu moos. Ei ole vaja ju kellelegi teisele."

"Ma teen Ööbikut sellepärast, et ma tahan kuttidega kokku jälle saada. Ma hästi pikalt ei näe neid, sest ma teen teiste inimestega muusikat ja tihti üksinda. See energia, mis meie vahel on, on hästi spetsiifiline ja tugev, ja mulle meeldib see vaidlus, seal sünnib uusi mõtteid jne," rääkis Saaremets.

Sõnade autoriks on bändi lugude juures üldjuhul olnud Tõnu Pedaru. "Muusika mängib, siis tuleb see meloodia mul sinna peale pähe ja siis tulevad ühtlasi ka sõnad. Vahel ongi sõnade asemel mingi pudiludi, aga see kõla on oluline. Lõpuks formeerub sealt mingi tekst." Pedaru sõnul on ta üritanud enda sõnad kirjutada mitmekihiliselt. "Skaalal optimistlik-pessimistlik on seal koos kõik asjad. See on see, mis mulle meeldib."

Karjääri tipul

Ööbiku märgiline aeg on Saaremetsa sõnul jäänud juba selja taha. "Oli periood, kui me olime Eesti mõistes bänd, millist teistsugust ei eksisteerinud. Praegu me oleme äkki sellega ajast ees, et ka vanainimesed võivad olla teravad või pisut nurgelisemad, kui ollakse harjutud. Tore, et Rolling Stones tuli tagasi, aga muusikaliselt ei olnud seal üldse mitte midagi," sõnas ta.

Oma uue albumiga keerati Saaremetsa sõnul "vanamehelikkust" ka korralikult meelega peale. "Seal on päris mitmeid lugusid, mis on ikka vanainimese lood. Mulle pakkus suuremat väljakutset see, et me teeme muusikat, millest on aru saada, et see pole tehtud noorte inimeste poolt. Minu arust on naeruväärne, kui ligi 60-aastane mees või naine teeb 18-aastaste stiilis muusikat. See on natuke võõras."

"Kui sa ei tunne end hästi, siis ongi piinlik juba," sõnas Pedaru. "Ma küll enne suren kui ma vanaks saan," lisas ta.

Minge v***u!

2010. aasta Eesti Muusikaauhindade jagamisel saatis Raul Saaremets auhinda vastu võttes kõik saalis viibijad v***u. "Mulle ei meeldi jah Eesti popmuusikud ja üldse edevad inimesed ja sellised eneseimetlejad ja end liiga tõsiselt võtvad inimesed. Neid oli seal selline kontsentratsioon, et minus ei olnud jõudu end tagasi hoida ja ma ütlesin lihtsalt välja, mida ma arvan neist kõigist."

"Normaalne inimene suhtuks rahulikult, vaataks, et kui huvitav loomaaed. Aga mulle on muusika, popmuusika, nii tähtis ja oluline elus, ja võtan liiga isiklikult seda muusika asja teinekord. Näiteks halb lugu suudab mind nii närvi ajada, ma saan sellest liiga tugeva emotsiooni. Vastupidi ka loomulikult, kui midagi meeldib," rääkis Saaremets.

Uut põlvkonda muusikuid on Saaremetsa sõnul aga kergem taluda. "Tihti mõtlen, kas ma hakkan vanaks jääma, et vaatan uut põlvkonda muusikuid ja nad ei häiri mind ja osa on ikka päris head. Pilt on hästi ilus praegu. Ma arvan, et ei ole kunagi nii hea olnud, kui on praegune popmuusika seis. Me ei ole enam nõme perifeeria, kus inimesed jäljendavad popmuusikat," sõnas ta.