Sattusin õrnas kujunemiseas lugema mitut 1970. aastate lõpus või 1980. aastate esimeses pooles ilmunud eesti romaani, mida võiks ühest või teisest rakursist seostada väljendiga "psühholoogiline realism". Need romaanid – näiteks Mati Undi "Sügisball" või Raimond Kaugveri "Meie pole süüdi" – andsid aimu sellest, et inimhing pole vaid must ja valge, vaid suures osas omamoodi hämarala, varje ja varjundeid tulvil reljeefne maastik. Kõige mõjusamalt juhtis mind pimeduse südame poole üks teos, millest eriti ei räägita: Peeter Urmi "Päike tules".

Raamatu peategelane on Timukaks hüütav kurjategija, vägivaldne tüüp, kes tahab kohe pärast vanglast vabanemist maksta kätte nendele, kes tegelikult tema vägivalla all kannatasid. Ühesõnaga, destruktiivne kuju, ent Urm hakkab väga osavalt põimima Timuka robustsesse karakterisse varjundeid, mis osutavad, et eks temagi tahab lihtsalt olla mõistetud ja hoitud, aga tal puuduvad elementaarsedki oskused seda selgelt teadvustada või sellest rääkida. Emotsionaalne kirjaoskamatu. Ometi avaneb talle võimalus kogeda õrnust, mille tõttu suudab ta isegi õrnust välja näidata. Samas on "Päike tules" ehtne antiiktragöödiate vaimus lugu, kust õnnelikku lõppu ei paista – veri voolab ja armastus luhtub.

Praegu tundub mulle, et "Päike tules" on olnud oluline lüli selles lugemiselamuste ahelas, mis õpetas mulle ilukirjandusliku väljenduse nüansirikkust ja mis minust lõpuks kirjaniku vormis. Mu enda meeltes ühildub Timuka tegelaskuju Aino Perviku nägemusega Taaniel Tinast – mõlemad, nii Tina kui ka Timukas, on julmad ja vägivaldsed mehed, aga neis on mingi rahutus, aimdus teistsugusest, tundlikumast elutundest, samas ei suuda kumbki seda teistsuguse elutunde potentsiaali ära kasutada. Muidugi on ka lohutav mõelda, et kurjus pole muud kui headuse puudus, omamoodi tühi koht, kuhu voolab hirm, et seal raevuks kuumeneda.