Igale lapsele võiks elu muutvaks raamatuks olla aabits. Läksin kooli 1954, aga aabitsat ei mäleta. Ma ei vajanudki seda, sest oskasin lugeda juba väikestki trükikirja. Minu esimeseks elu muutvaks raamatuks sai Rakvere kooliõpetaja Juhan Kunderi (1852–1888) kaheksat imemuinasjuttu koondav "Imelik peegel". Raamat oli ilmunud 1953. Tegemist oli väikese valikuga viiekümne kolmest 1884. aastal ilmunud kogust "Eesti muinasjutud". Raamatu oli illustreerinud Ott Kangilaski ja iga pilt selles raamatus oli omaette kunstiteos.

Nimiloos, mis peaks olema mitte "Imelik peegel", vaid "Imepeegel", läheb kolmest kuningapojast noorim ja teiste arvates ka rumal vend otsima isa korraldusel peeglit, mis sellesse vaadates teeks vaataja nooreks ja õnnelikuks. Poiss leiabki ühe teise kuninga, parajasti magava tütre voodi peatsist peegli. Võtab lisaks peeglile tasakesi magaja sõrmest ka kuldsõrmuse. Teel kohatud tammikueit annab poisile kotikese, käärid ja vitsakimbu, mille kasutamine aitavat tal täita iga soovi. Poisil lähebki vitsakimpu vaja, sest vanemad vennad võtavad talt ära peegli ning poiss saadetakse aerudeta lootsikuga merele, et ta seal hukkuks. Vitsaga vehkimine aitab poisil randuda tühjal saarel. Vitsa abil ehitab ta saarele linna, kogub sinna rahva, riietab nad võlukääride abil ning toidab kotist lõputult voolava viljaga. Rahvas valib poisi endale kuningaks. Saarel juhtub randuma kuningatütar, kes tohib abielluda vaid mehega, kes temalt sõrmuse varastas. Õnneks sattub "varas" olema ise kuningapoeg ning nõnda saab neist noorpaar. Imepeegli saatusest ei tea keegi aga enam midagi.

Terve ülejäänud elu ei ole ma väsinud uskumast eluimesse ja õnne olemasollu. Küllap see ongi imepeegel, mida me aina otsime.