Õppisin Tallinna Ülikoolis eesti filoloogia kolmandal kursusel, kui hea sõber Paavo Matsin soovitas mul tööle minna Tammsaare ja Vilde memoriaalmuuseumisse vanemteaduri ametikohale. Parasjagu otsiti sinna inimest. Mul oli küll juba kokkulepe asuda tööle ühe kirjastuse müügijuhina, kuid erialasem töökoht oli ahvatlev ja nii ma valisingi muuseumitöö.

Nagu suurem osa noori inimesi, olin ka mina meie klassikuid lugenud vähevõitu. Uuel töökohal sai minu ülesandeks "kvalifikatsiooni" tõsta ja lugeda läbi kogu Tammsaare looming. Ühtlasi tundus iseenesestmõistetav, et kirjutan ka oma bakalaureusetöö Tammsaare loomingu põhjal. Selleks teoseks, millele oma lõputöös keskendusin, sai "Tõe ja õiguse" teine osa.

Asusin lugema – ja jäingi. Olin romaanist lummatud! "Tõe ja õiguse" teist osa peakski vist lugema just nooremas eas, sest siis on maailmavalu, kõhklused ja arusaamatused, armastus ja otsingud kõik veel nii värsked ja filtrita, et Vargamäe Indreku läbielamised löövad nagu puuga pähe. Tammsaare on meisterlik inimesetundja, samal ajal oma peene huumorimeelega. Ja justkui möödaminnes kirja pandud lausega võib ta su arusaamu elust täielikult raputada.

Nüüd, pärast aastakümneid Tammsaare lugemist küll töö, küll lõbu pärast, ei ole mul võimalik enam olla see lugeja, kes olin toona. Mõtlema ja oma sügavust ja meisterlikkust imetlema paneb Tammsaare jätkuvalt, aga seda esimest vapustust ei saa enam korrata.

Nii et lugemissoovitus kõigile, kes ei ole veel Tammsaaret lugenud. Teid võib see imeline vapustus alles ees oodata!