Kui ma mõtlen lapsepõlve peale ning Eesti raamatute peale, siis karakter, kellega esimesest hetkest samastusin, oli Kunksmoor. Kui enamik mu eakaaslastest unistasid printsessidest ning printsidest, kes neid päästavad, siis mina tahtsin elada tähenduslikku elu, nagu seda tegi Kunksmoor.

Printsessid tundusid mulle kauged ja igavad, ühetaolised, ning mulle ei meeldinud, et neid pidi pidevalt päästma. Kunksmoor oli omamoodi ning julges elada oma südame järgi. Ta tajus ennast looduse osana ning tunnetas läbi, kuidas kuulsus ja glamuur pole päike, mis hinge soojendab.

Kunksmoor oli kange ja elas läbi depressiooni, ta tegi elus ja armastuses vigu, kuid tunnistas neid ning õppis neist. Ja mis põhiline – Kunksmoor julges olla isemoodi ning õpetas ka mulle julgust elada omas väes.

Ammutan Kunksmoorist palju jõudu ka praegu – ta aitab hoida südamekompassi õigel kursil. Olen südamest tänulik Aino Pervikule, kes on geniaalne kirjanik ning kuulub minu silmis maailma lastekirjanduse absoluutsesse tippu.