Eelarvekärbete tulvas on taas puhkenud arutelu kultuuritöötajate väikestest palkadest ja üleüldse kehvast teenistusest kunstidega seotud tegevusaladel. Sõna võtavad ka äritaustaga asjalised (või need, kes end niimoodi esitlevad) ning taas kõlavad jutlused sellest, kuidas loomingu väärtust näitavatki "tarbijate" hulk ja "õige talent elab oma loomingu müügist ära". Ning kui ei ela, siis peab kultuuriinimestele veel rohkem õpetama ettevõtlikkust ja propageerima loomemajandust, et poeedid ja artistid ainult toetustest ja "maksumaksja rahast" ei sõltuks.

Ent kui uskuda 2023. aastal Kultuuriministeeriumi tellimusel valminud Civitta uuringut "Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine", on erinevate kunstide peale keskmiselt kokku ettevõtjana tegutsejaid 79% vastanutest. Võib ju ka vaielda uuringu esinduslikkuse üle ning väita, et selles osalenud ongi kõiges aktiivsemad. Igapäevaselt kultuuris tegutseja saab aga tõesti kinnitada isekirjastajate või mõnemehe-plaadifirmade määratut hulka...

Niisiis on ettevõtlus loojate-korraldajate seas pigem juba reegel kui erand. Me elame Piibelehtede kultuuris, mis ehk ei vajagi Sandrite edukoolitusi: nagu viidatud dokumendis kirjas, "on loomemajanduse ettevõtted varasemate uuringute põhjal sama suurusega tootmisettevõtetega võrreldes tulusamad, tegutsejad enamasti nooremad ning paremini haritud."

Teisalt jällegi on tegevusmahud valdavalt siiski päris väikesed. Menumuusikud või siis filmides, sarjades ja reklaamides mängivad ning üritusturundusega tegelevad näitlejad võivad teenida ka Kroonika uudiskünnist ületavat tulu, ent enamasti on poeetide ja laulikute OÜ-d pigem hädavariandiks, et niigi piskust tulust võimalikult palju enda kätte jääks. Või siis on tegu pelga mimikriga tehnokraatlikus konkurentsiühiskonnas, kus ettevõtlusega tegelemine on ülistatud ja kunstiloome põlastatud? "Mul on oma OÜ" kõlab ju tähtsalt ja asjalikult?

Loomingu kunstilist väärtust ei tohiks siiski hinnata "tarbijate" hulga ja kasuminumbrite alusel. Need on meelelahutustööstuse kriteeriumid, mida ei tohiks dikteerida kogu kultuurile. Vaimse keskkonna loomise mõju on kvalitatiivne, mitte kvantitatiivne ning sageli ilmneb see mõju pikema aja vältel, mitte ei kajastu äsjalõppenud majandusaasta aruandes. Ühiskond, kus poeedid ja laulikud pingutavad tunnustuse nimel olla ärimehed, mis ei ole nende põhikutsumus, ei ole siiski päris terve. Mõnes asjas võivad nad tõesti Piibelehtedena mitte ainult selle ilma Sandrid, vaid ka Vestmannid üle mängida, aga "Pisuhänna" Piibelehtki ju tunnistas, et parema meelega ta pidevalt äriskeemidega ei tegeleks.

Küll tuleks Eesti riigis soosida seda, et need Vestmannid, kelle talent on tõesti ettevõtluses, julgeksid tegelda ka loomemajandusega. Söandaksid vedada, asutada ja laiendada kirjastusi, galeriisid ja plaadifirmasid, mis kahandaksid valdkondlikku killustatust ja aitaksid rohkem andekaid loojaid paremale järjele. Niigi funktsioonidega üle koormatud Kultuurkapital ei pea loometöötasusid makstes olema tagatipuks ka sadade loovisikute tööandja ning üksikute loojapalkade lisamisega ei õnnestu parandada ühegi valdkonna toimetulekut tervikuna. Väärilise palgasüsteemi kõrvale vajame suuremahulist investeeringumeedet asjatundlike ja vastutustundlike loovettevõtete kasvatamiseks.