Berk Vaher: kuhu sa trügid oma lõõtsaga?
Käsikäes loomeinimeste põlastamisega kasvab ühiskonnas üldisem tümiklus ja isegi jõhkrus. Hoolimatus teise inimese suhtes – kõnniteel parkijatest kuni oma lakkamatut laiamist imetleva rahandusministrini, tõdes Berk Vaher raadiouudiste kultuurikommentaaris.
Hiljuti jõudis avalikkuse ette piinlik lugu sellest, kuidas Lux Expressi bussijuht ei lubanud muusik Reet Laubet akordioniga peale ja kutsus isegi turvamehed, kes siis omakorda artisti kallal kõvatasid. Nüüdseks on firma Laube ees vabandanud ja lubanud pagasiveoeeskirjad üle vaadata. Seega võiks ju loo lõppenuks lugeda.
Ometi on juhtum värvikaks näiteks ka üldisemast suhtumisest loomeinimestesse. Abstraktselt taovad ju paljud "rahvuskultuuri kaitsjana" vastu rindu ning kurdavad selle hääbumise üle, aga kui meie kultuuri kandjal on konkreetsemalt midagi elulist vaja, on kari jõmikaid ümber jõuramas, et kuhu sa trügid oma lõõtsaga.
Netikommentaarides on see eriti levinud – vaadakem praegugi, mis toimub Eesti Päevalehes valdkonna kärbetest rääkiva artikli juures. Ent "siidkinnastes" näidatakse kultuurile trääsa ka profimeedias. Alles äsja vastandas Tartu Postimehe juhtkiri Siuru kultuurikeskuse rajamist Tallinna-Tartu maantee arendamisele, vihjates, nagu viimane oleks tavakodanikule vajalikum ja nagu selle tarvis võiks poliitilise kokkuleppega Siurult raha ära võtta.
Ka sellised sõnavõtud ju õigupoolest jõmmitsevad kultuuri kallal, surudes seda ühiskonnas tagaplaanile. "Inimestes tänavalt" kinnistatakse ettekujutust, et ikka on midagi argiselt vajalikumat ja praktiliselt kasulikumat, mis õigustab kultuurirahastuse kärpimist või ootele panekut.
Ent käsikäes loomeinimeste põlastamisega kasvab ühiskonnas üldisem tümiklus ja isegi jõhkrus. Hoolimatus teise inimese suhtes – kõnniteel parkijatest kuni oma lakkamatut laiamist imetleva rahandusministrini. Tühjast kõvatamisest kipub saama tugevuse näitaja nagu "ülbetel üheksakümnendatel", mida vist keegi taga ei igatse. Või ongi juba need 90ndad tagasi? Järjest tuleb uudiseid, kuis oma lõbuks inimesi pekstakse ja tapetakse.
Kindlasti vajavad riik, rahvas ja kultuur tugevaid isiksusi, kes end kriisiajal kehtestada suudavad – seda rõhutas kultuuriportaalis ilmunud repliigis ka näitlejate liidu esimees Reimo Sagor. Ent tugevus kätkeb ka empaatiat. Oma komplekse teiste peal välja elavaid kõvatajaid ei vaja mitte keegi.
Toimetaja: Kaspar Viilup