Ent too ainus naiskandidaat Maarja Kangro ütles Eesti Päevalehes ka: "Mind muide teeb natuke valvsaks tõsiasi, et sellele kohale ei kandideeri ükski minust noorem inimene (kuigi palku vaadates pole siin imestada midagi)." Tõepoolest, selle neliku keskmine vanus on veidi üle 55 aasta. Ehk siis üsna täpselt sama, mis lahkuval esimehel Tiit Aleksejevil.

Ja ega üldisem pilt ka kuigivõrd erine. Loomeliitude juhid on üsna sarnasest earühmast, mõnel vaid tiba nooremad. Draamateatri juhina jätkab Rein Oja. Vanemuise juhiks on – tõenäoliselt edukalt – tagasi kandideerimas Aivar Mäe. Mõlemad veel vanema põlvkonna mehed.

Sarnaseid näiteid võiks tuua veel hulgi. Kellegi võimekuses pole põhjust kahelda – isegi kui mõnel on jamasid olnud, on kõrge kaarega tippu tagasi põrgatud. Aga samas ju nii mõnigi "kibe käsi" võib ka olla kibe teatepulga edasiküünitamise kestvast pingest. Kus siis on need äksi täis noored, kes ihkavad vehme ja üldse vanemaid kõrvale lükata, teisiti ja paremini teha, kehtestada uusi väärtusi nii loomingus kui juhtimises?

On siis asi tõesti palgas? Polnud see kiita krooniajalgi, mil paljud tänased kultuurijuhid alustasid. Ise tulin Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimeheks 30-aastasena. Kas ma olin selleks valmis? Kõigeks kindlasti mitte, aga kuidagi muudmoodi ju valmimaks ei saanudki. Ehk alles nüüd, ligi 20 aastat hiljem hakkab päriselt kohale jõudma, mida saaks teha ja peaks tegema, aga samas võiks ju ka juba mõni uus kolmekümnene peale tulla...

Või kui muudes uudistes räägitakse vanemate inimeste nullistamisest tööturul, ehk siis ongi hästi, et neile vähemalt kultuuris kohta on? Või siis on kõiksugu vanad loomeliitude ja suurasutuste struktuurid pikapeale hoopis hääbuma määratud ja noored liiguvad täiesti loomulikult pigem paindlikumatesse üksustesse, loovlinnakutesse, mobiilsetesse sündmusesarjadesse või üldse veebipõhistesse rahvusvahelistesse kooslustesse?

Ka nii võib olla. Aga pole palju kuulda olnud, et keegi aina õielt õiele lennates suurt õnne ja kõrgeid saavutusi kuulutaks. Ja need, kes suure osa oma elust on millegi ülesehitamiseks andnud, ei ole teinud seda ju ka endale, vaid ikka kestma üle eneste. Aastakümneid püsinud tegutsemiskanalitel on oma vägi ja väärtus, mis võib tekitada nii trotsi kui aukartust – aga loodan ka, et nooremad julgevad end neis proovile panna.