Pikale veninud kõledal kevadel pidi Tartu kui tänavune Euroopa kultuuripealinn taluma kõiksugu lõuapoolikute virilust ja viitsimatust, kõiges pakutavas vigade otsimist – aga nüüd on rahvale vist viimaks kohale jõudnud, kui palju sõltub igaühest endast, valmidusest välja tulla ja end hästi tunda. Iseenese kehas, teiste seas ja Euroopas.

Eesti eurolaulude kava oli õdus raamistik, milles end eurooplasena tunda. Ent "Suudleva Tartu" idee selle keskmes kätkeb avatud ühiskonda kuulumist palju laiemas mõttes. Tartu ühissuudluse mõtte autoriks on Tartu 2024 starditiimi kuulunud Kalle Paas, kes praegu joonistab mängulisi linnakaarte ja veab ingliskeelset veebiväljaannet The Tartu Observer. "Ellujäämise kunstide" taotlusraamatut kokku kirjutades rääkisime palju Tartu nõukaaegsest "suletud linna" taagast, mis paljudes püsib tänini, tekitades hirmu muutuste ees, välismaalaste ees, üldse teistsuguste kultuuriliste ja seksuaalsete identiteetide ees.

Ometi oleme juba aastakümneid eurooplased. Meie oma kultuur on alles, elujõuline ja piirideüleses suhtluses ikkagi tugevamaks saanud. "Suudleva Tartu" sõnum oligi – tulgem kokku ja osakem sellest rõõmu tunda! Julgegem välja näidata tundeid ja inimlikku lähedust ses väikses, ent tohutult tähendusrikkas hetkes, mida üks suudlus kannab.

See näiliselt lihtne liigutus tundus teostamatuna, kui meid tabas koroonapandeemia, mis halvas nii suursündmused kui vahetud kontaktid sõpradega ja isegi lähisugulastega. Inimlik tõmme üksteise poole osutus ometi hirmudest suuremaks, aga kuuldavasti oli nüüdki neid, kes ühissuudluse korraldajatele vihakõnesid tegid ja neid koroona või lausa aidsi levitamises süüdistasid.

Nende äsjaste hirmude tagant kumab tihtilugu too kaugem sovetiaja moraalikoodeks, mis taunib igasugust kehalisust, enese vabana tundmist. Ent täna me oleme vabad ja Tartu ei ole enam suletud linn. Läheduse ja enese eurooplasena tundmise pidu sai teoks. Ka need, kes sel ühel väljakuulutatud hetkel kaamera ees suudelda ei julgenud, kannavad endas loodetavasti tolle õhtu tunnet edasi.

Ka siis, kui ilmad kunagi taas jahedamaks lähevad, jagugu indu tänavatele tulla, üksteise seltskonnast osa saada. Elagem täiel rinnal ühes Euroopa kultuuripealinnadest ka pärast 2024. aastat. Virilus, viitsimatus ja vaen elujulguse suhtes jäägu seljataha koos nõukapärandi viimaste vaimsete riismetega.