Novembrikuu ajakirjas Looming ilmus kaheksa ümbertöötlust Friedebert Tuglase novellist "Poeet ja idioot", mille esmailmumisest sai tänavu 100 aastat. Kõigile oli ette antud algus, mille kohta toimetuse kommentaaris on kirjas: "[Felix] Ormusson viibib Toomemäel ja mõtleb oma kodulinnale ühtaegu nii sarkastilise üleoleku kui ka paratamatu lähedustundega, nagu Tuglase novelliski."

Etteantud osa algab niimoodi: "Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus Vene rakett keset Raekoja platsi ja kõik on vastu taevast lennanud. Sõna otseses, aga veel rohkem kujundlikus mõttes. Kogu see väikekodanlik rahulolu rahvusvahelises kultuurilaines hällimisest." Kuidas kirjanikud seda jätkasid, võib juba igaüks ise lugeda. Ma jäin hoopiski mõtlema sellele, et ühelt poolt on neis avalausetes hästi tabatud üht teatavat snooblikult nostalgilist Tartu vaimutüüpi, millele ise viitasin augustikuu Loomingus ja mis üleilmastumist põlastades ise osutub sumbunult väikekodanlikuks. Ehk isegi ootab võimalust parastada, kui sellesse üleilmastumisse peaks tõrge tekkima – kuna ta peab oma ilustatud kookonit ja selles "hällimist" ikka kuidagi üllamaks.

Teiselt poolt aga on nende mõne lausega visandatud intrigeeriv alternatiivajalooline stsenaarium. Nüüd, mil Tartu ja Lõuna-Eesti kultuuripealinna-aasta läheneb oma ametlikule lõpupeole, arutatakse juba, mis oli, mida polnud ja mis võinuks olla – aga kui enesestmõistetav on see, et midagi oli, nagu ka selle arvustamine! Aga mis olnuks pärast seda, kui see Vene rakett tulnukski?

Ah et mitte midagi polnuks? Midagi siiski olnuks. Meil on ometi veel meeles koroonašokk ja eriolukord, mil kõik avalikud sündmused keelati ja armsaks saanud kohtumispaigad suleti. Toonased Euroopa kultuuripealinnadki pandi pausile. Aga tasapisi leiti tegutsemiseks alternatiive – kunstid ja inimsuhtlus ei surnud välja, ka nood kultuuripealinnad ärkasid taas.

Sarnaselt või veel enamgi toonuks sõjaline rünnak šoki, vakatamise, tunde, et harjumuspärane kunstielu on järsult muutunud seisundis täiesti kohatu või lootusetult küündimatu. Aga kas Tartu kui kultuuripealinn oleks sellest täiesti seisma jäänud, kas me olnuks sellest ühest või isegi mitmest raketist põlvili ja vaikima sunnitud?

Ma ei usu seda. Leidnuksime teisi viise, kuidas kõnelda ja kõnetada, otsinuksime võimalusi, kuidas ajale vastu pidanud viise jätkata – ega kindlasti alahinnanuks rahvusvahelise nähtavuse väärtust. Need ongi ellujäämise kunstid. Ma olen ses nii veendunud seetõttu, et äsja toimusid Tartu 2024 raames Ukraina päevad "Ukraine! Unmuted", kus olid ka külalised Tartu uuest sõpruslinnast Lvivist. Lviv kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2030. Lootusetuse asemel on trotslik tulevikutahe, tahe elus hoida kunste ja loojaid, kuuluda nendega Euroopasse. Ma ei kohanud ohvreid, ma kohtasin võitlejaid ja võitjaid. Aga ka inimesi, kes ei võta midagi enesestmõistetavalt. Ja kes ehk oskavad seeläbi Tartu kultuuripealinna kogemust – just sel moel Euroopasse kuulumise kogemust – isegi rohkem hinnata kui meil siin täna osatakse.

Osakem seda ise ka hinnata. Olgem eestlased, ent olgem vaimus ka ukrainlased ja eurooplased. Eriti veel siis, kui sõjaväsimus vaevab ja Kremli tingimusi kluugutavad "rahutuvikesed" ühismeedias üha häbitumalt pähe lärtsatavad. Hoidkem ja jagagem ellujäämise kunste – kellelgi on neid alati veel rohkem vaja kui meil ja siis mõistame ka ise, kui palju neid meil ka edaspidi vaja läheb.