Aga mida siis päriselt näidati? Ma vaatan telekat üldse väga harva ja sel aastavahetusel nägin ka ainult presidendikõnet – nii tärkas lootus, et ehk anti juba kohapealsetelt vaatajatelt kiita saanud kabaree-etendus tõesti tervikuna eetrisse. Kus sa sellega! Tuli välja, et intervjuude vahel pakuti lavakavast vaid minuti-paariseid noppeid kolmveerand tundi vältavas ühissaates Estonia balliga.

Kui kõrvutada seda kas või ajalehtede veebis avaldatud fotogaleriidega, tundus ekraanile jõudnu õigupoolest üsna sünnis – noored näitlejad laiendasid oma võttestikku ja kui millegi üle toriseda, siis selle üle, et liiga palju maigutati fono peale suud ega valdavalt üritatud ise laulda. Ent jällegi – selline pilt avanes väga põgusaist katketest. Ma pole kogu etendust näinud, nagu pole seda ka paanikaõhutajad. On nende nopete põhjal etenduse kui terviku hukkamõistja kuidagi adekvaatsem anonüümsest netikommentaatorist, kes maksumüüri taha tungima ei vaevu ja tänitab vaid pealkirja lugenult?

Ennekõike ollakse nördinud numbri üle, kus väidetavalt mõnitati emadust ja loobiti beebinukke. On neid, kes Suure-Lähtru tragöödiale viidates nimetavad seda etteastet jõhkraks ja maitsetuks (kuigi teatav kalkuleeritud maitsetus ja piiriületamine on ju ajast aega kabareele kui žanrile omane olnud). Ent kujundina paneb see titeloopimine küsima – kas ei "loobi" siis hoogtöö korras rahvuskehandi kasvatamist nõudev iibepropaganda lapsi ühiskonda, kus on palju ebakindlust ja hoolimatust ning kus äärmustagurlased naeruvääristavad perevägivalda ja naiste tugikeskusi, põlastavad noorte vaimse tervise probleeme ja identiteediotsinguid?

Kõige hämmastavam tolles "Drag Show" ümber tekkinud möllus on aga see, kuidas mõned äärmustagurlased tõsimeeli kõrvutavad "manduvast Läänest" tulevat võuklust ja kväärkultuuri Vene ohuga. Mu pärimisele, kui palju siis võuklusel on võrreldes Vene armeega ette näidata tapmisi, vägistamisi ja sandistamisi, vastust ei antud. Ei saagi anda, sest polegi midagi võrrelda.

Kõik, mida lavalt või telerist näidatakse, ei pea meeldima, selge see. Igaühel on õigus olla nähtust nördinud ja seda nördimust jagada. Küsimus on proportsioonis – rusikatega vehkides tsensuuri ja kinnipaneku nõudmine kõneleb ihast totalitaarse ühiskonna järele. Küttes üles raevu teatri ja seda vahendava rahvusringhäälingu vastu, õigupoolest kogu Euroopasse ja läänemaailma kuuluva Eesti riigi vastu, edendavad mitmed ennast rahvuslasteks kutsujad tahes või tahtmata vaenlase huve. See – ja mitte teatraalsed provokatsioonid – peaks meile tegelikult muret ja ohutunnet sisendama.