Läinud kolmapäeval Riigikogus vastu võetud valimisõigust piirav põhiseadusmuudatus ei pea kindlasti jääma väljapoole kriitikat – näiteks NATO liikmesriikide kodanikel võinuks küll lasta ka edaspidi kohalikel valimistel hääletada. Peamine möll on siiski lahti läinud Vene kodanike ja "hallpasside" õiguste üle ning nördinud on ka mitmed Eesti kodanikest venelased ja russofiilsed eestlased.

Olen siiski veendunud, et põhiosas oli seda otsust vaja ning see on samavõrd kultuuriline kui poliitiline sõnum. Kolme aasta eest alanud Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse kiskus lahti mitmed ammused haavad, taasäratas ajaloolised traumad ja pinged kogukondade vahel. Ka suhe paljuski huviväärsesse eestivene kultuuri muutus mitte ainult märksa leigemaks, vaid kohati lausa vaenulikuks (näiteks üleskutsetes Vene Teatri sulgemisele). Neid pingeid saabki leevendama hakata ainult aususega: tehtud otsust saab tõesti pidada kaua küpsenud umbusaldusavalduseks venekeelsele elanikkonnale laiemalt.

Eetilised etteheitedki on ju samavõrd kultuurilised kui poliitilised – ka võimukultuur on kultuur. Kui kaua sai taluda seda, et Tallinnas ja Ida-Virumaal on just suur osa venekeelsest valijaskonnast toitnud valdavalt postsovetlikku, kriminaalsuseni korruptiivset ja idasuunal pigem leplikku võimu? Igale näilisele olukorra paranemisele on järgnenud tagasilangus ning see tõotas tulla ka eesseisvail valimistel.

Võimu kõrval on küsimus selles, kas osapooled panustavad meie riigi püsimiseks vajaliku vaimse enesemääramisruumi nimel võrdselt. Sageli on väidetud, justkui poleks Eesti Vabariik lõimumise nimel piisavalt pingutanud. Kolmapäevasel otsusel oli aga eestlaste enamuse mandaat, mille sõnumiks siinsetele venelastele oli – ei, teie ei ole lõimumise nimel piisavalt pingutanud, ei keeles ega meeles.

Loomulikult on ebaõiglane pidada seda kõigi kohta ühtviisi käivaks. Eestivene kogukond on ise väga heterogeenne. On palju neid, kes kõnelevad soravalt eesti keelt, jagavad euroopalikke väärtusi ja kellega minagi tunnen kindlasti suuremat ühisosa kui nende põliseestlastega, kes korrutavad Kremli jutupunkte.

On mitmeid noorema põlve eestivene kultuuri- ja ühiskonnategelasi, kes distantseerivad end järsult sovetipärandist, "ždunide" salavihast, mafioossetest võimupraktikatest, kritiseerides ka mõneti sumbunud vanema põlve intellektuaalset diasporaad. Nad elavad kaasa Ukrainale, tahavad olla Eestis ja Euroopas usaldatud ja omaks võetud ning tunnevad meelehärmi selle üle, kui valdavat muljet vene kogukonnast on jätkuvalt kujundanud märksa tagurlikumate hoiakutega valijad.

Aga nüüd ma juba teen sama vea, mille on teinud need eestlased, kes valimisõiguse kaotanud "alandatute ja solvatute" eest kõnelema tõttavad. Me peaksime laskma kõneleda edu- ja eestimeelsetel venekeelse taustaga vaimuinimestel endil. Las pääseda rohkem kõlama just need hääled, mis möönavad, et oligi vaja restarti usalduse loomises, sest vanad lõimumispraktikad ei andnud soovitud tulemusi.

Ka nende häälte kandjad võivad olla usaldamatusest haavunud. Ükski muutus ei tule valuta. Loodan siiski väga, et neil on eesti rahva ajalooliste traumade suhtes rohkem empaatiat ja taktitunnet kui nendel vähese või olematu nõukamäluga vasakharitlastel, kes praegu ummisjalu tõttavad "vähemusrahvuse õigusi" kaitsma. Eestlastena on meie esimene vastutus kaitsta oma kodu ja inimesi, keelt ja kultuuri parandamatu röövvallutaja eest. Selles vajame ka teiste siin elavate rahvusrühmade tuge, kuid kogu edasine kultuuriline dialoog saab õnnestuda vaid austades meie õigust enda kaitsele.