Nora Maria Londoni pseudonüümi kasutamine Eesti Kultuurkapitali esseekonkursi võitnud töö autorina tekitas debati autorluse, soolise/ealise privileegipimeduse ja kultuuri eneseturundamise võtete sobivuse üle.

Hebo Rahman osutas Maalehes ja Helena Aadli Müürilehes, et Londoni kuju on loodud keskealise mehe perspektiivist ja et nii varjutatakse naiskirjanike tegelikku häält. Rahman kritiseeris Eestis laiemalt levinud fenomeni, et vanemad mehed peidavad end noorte naiste pseudonüümide taha (Elli Soolo, Natalja Nekramatnaja), mistõttu võib selline rollimäng viia autentsete noorte naishäälte marginaliseerimiseni. Elo Kaalep aga leidis vastuses Rahmanile, et pseudonüümi kasutamine pole ebaeetiline ja et noored naised on eesti kirjandusmaastikul tugevalt esindatud. Berk Vaher tõi välja, et võitjate üle peetud vaidlus on summutanud esseekonkursi algse eesmärgi, arutelu eesti kultuuri tuleviku üle. Konkursi žüriisse kuulunud Kaarel Tarand probleemi ei näe, pseudonüümimäng on kultuuris igivana.

Küsimus pole ainult provokatiivses mängus pseudonüümidega, vaid ka selles, kuidas tehisaru ja sotsiaalne kapital mõjutavad autorlust ning kas neid muutusi tuleks tervitada või tõrjuda. Nora Maria Londoni võiduga kaasnenud üllatus seisnes osaliselt asjaolus, et žürii lasi sellise mimikri läbi. Florian Wahli tehisaru abil tehtud plaat tõi talle Eesti Muusikauhindadel kõvasti tunnustust. Tehisarujää on eesti muusikas ametlikult ja edukalt murtud, kirjanduses sellega alles harjutakse.

Ameerika kirjanik ja kontseptuaalne poeet Kenneth Goldsmith, kes 2011. aastal avaldas raamatu "Uncreative writing", on James Joyce'i, Walter Benjamini, William Burroughsi ja Marcel Duchampi vaimus propageerinud lõika-ja-kleebi-meetodile ja plagiaadile rajatud digikirjandust. Eriti teravalt tõusis see teema esile pärast Goldsmithi aktsiooni "The Body of Michael Brown" (2015), kus ta luges ette valgenahalise politsei ohvriks langenud mustanahalise nooruki lahkamisaruannet. Kõnealuseid aktsioone võiks kirjandussündmuse kõrval vabalt pidada kaasaegseks teatriks ja konkursi võiduesseed näitekirjanduse tekstiks, milles on efektselt imiteeritud (ägedalt rütmistatud, aga kokkuvõttes üsna ähmaselt sõnastatud) muret eesti kultuuri tuleviku pärast.

Selline kontseptuaalne kirjanduslik häppening on huvitav vaid juhul, kui keegi teeb seda esimesena. Luuletaja Kent Johnson andis Goldsmithi teise teose "Day" täpselt samal kujul välja oma nime all, ometi ei pälvinud see plagiaadivõte kaugeltki samasugust tunnustust kui Goldsmithi algne töö.

Pennsylvania ülikoolis õpetav Goldsmith on raputaja, ta on püüdnud panna meid mõtlema, kuidas me keelt ja kultuuri digiajastul tajume. Ta kirjutab "Uncreative Writingis", et "elades ajastul, mil tehnoloogia muudab mängureegleid igas eluvaldkonnas, on aeg kahelda ja lammutada sellised klišeed [nagu "loomingulisus"] ning asetada need meie ette laiali, et siis nende hõõguvad jäänused millekski uueks, kaasaegseks ja lõpuks ka oluliseks uuesti kokku panna". "Nora Maria Londoni" nimeline pisike skandalistlik kirjandus-performance paneb meid kahtlema ja… noh, kahtlus olevat ju tarkuse ema.