Tookord koondus arutelu ennekõike selle ümber, kui palju raha külalisele kulus ja kui palju see tagasi peaks tooma, kas peaminister pidi temaga kohtuma… Ja muidugi eriti tarbetult lõõbiti nahavärvi üle. Oli digioptimistlikke (või siis digifatalistlikke?) käsitlusi sõnumiga, et see ongi tänapäeva reaalsus ja nagu tehisarugagi, on Eesti juba võidujooksus hiljaks jäänud ning peaks seda usinamalt trendidega kohanema.

Aga tarkusepäeval küsigem uuesti: kas küps ja täiskasvanud riik peaks ikka kisades silkama varateismeliste sabas, nii et paadisillad puruks? Või peaks meil jaguma julgust näidata vastassuunda?

Mõelgem, kuis oleme lasknud ära kaaperdada ja lörtsida "sisulooja" mõiste. Sisu peaks tähendama sügavamat vaimsust, põhjalikumaid teadmisi või varasemate teadmiste edasiviivat sünteesi. Loomine peaks tähendama ainulaadset autorinägemust, millel on kestev elutunnetuslik väärtus.

Ja ometi nimetab meedia nagu muuseas "sisuloojateks" hoopis tühikargajaid, kes oskavad hetkega püüda tähelepanu ja seda rahaks teha. Mõned ehk seisavad vahel ka ühiskondliku õigluse eest, aga mis vaimset püsiväärtust sel hööritamisel ja virvendamisel on?

Kriiside, öko- ja sõjahirmu eest ajuvammi pagev noor võib mõelda, et milleks koolis kaugema tuleviku ja kultuuri kestmise nimel pingutada? Milleks valmistada end ette tavapäraseks elukutseks, tunnustuseta lihttööks või alatasustatud loometegevuseks, kui suunamudijad teenivad kuus rohkem kui tema vanemad aastas? Kui meedia ja poliitikud veel takka ka kiidavad ja rõhuvad sellele, kui palju miljoneid jälgijaid IShowSpeedil või mõnel teisel temasarnasel on ja kuidas me peamegi end raharallis sääraste sappa haakima, siis on kerge loobuda süvenemisest, liuelda õpinguist tehisaru abil läbi ja kihutada kiire kasumi poole.

Õnneks on noortes ka kriitikameelt, mis juutuuberite ja tiktokkerite edulugude kõrval paneb märkama nende läbipõlemisi ja enesetappe – sageli pärast ränka avastust, et keskikka jõudes ja moest minnes ei olegi eriti hinge taga midagi peale pika pruunkollase enesemüümise slepi.

Aga kas ja kui veenvalt me pakume täna kooli alustajaile ja jätkajaile alternatiivi? Sisendades neile, et meie riigis on jätkuvalt teretulnud ja piisavalt tasustatud tõeline, vaimse püsiväärtusega sisuloome? Süvenemine, isegi aeglus paanilise menu- ja rahajahi asemel, kvaliteet enne kvantiteeti, vastutus kaugema tuleviku eest.

Olgu kõik päevad tarkusepäevad ja saagu rohkem tõelise sisu loojaid!