Usun samuti, et selline auhind koos kaasneva meluga tõmbab tähelepanu kogu kirjandusele, ärgitades kirjasõna ehk ka enam väärtustama nii sisuliselt kui rahaliselt. Ega võta meestelt midagi ära, vastupidi.

Carolina Pihelgase "Lõikejoon" on laureaadiks oivaline valik, sest teos ongi ju naiskogemuse nüansitihe kvintessents, sisendades austust ja õpetades empaatiat. Ega jää "Lõikejoon" sugudevahelistes suhetes ka üheplaaniliseks, kuna peategelasel on oma emagagi väga keeruline läbisaamine. Aga mõjusalt on kujutatud ka isekas ja manipuleeriv vehm, kellest jutustaja vabaks murrab.

Kui loen päevast päeva meeste arvamuslugusid ja kommentaare või ka tõsikajastusi suhtevägivallast, on sageli mõistetav, miks "vehm" ja "keskealine mees" on muutunud vaat et sõimusõnadeks. Paljude oma sookaaslaste käitumise pärast ongi kahju ja häbi.

Aga paljude teiste pärast ei ole – paratamatult elan kaasa ka meeste edule ja nurjumistele, loomingule ja unistustele. Ja siis on ka hetki, kus tuleb võitlevaile feministidele öelda: stopp, siin te lähete üle piiri, ülekohus toodab uut ja vastassuunalist ülekohut.

Sugu ise ei saa olla pärispatt. Ma ei taha end tunda süüdi ainuüksi sellepärast, et olen mees, juhtumisi keskealine mees ja söandan veel ka kirjutada. Ma ei ole oma väikses ilmanukas juhiametis soo tõttu, vaid kuna olen selle oma mõtete ja tegudega kätte võidelnud ja soovin, et perel oleks hea ja turvaline elada ja ennast teostada.

Ja kui kultuuriellu sugeneb suhtumine, et "ah, mehed kirjutavad ju sellest, kuidas nad joovad ja naisi panevad" ning "kõiksugu vanameestest on kirjanduses üldse kõrini", siis minu jaoks on see väiklane, madal ja nõme. See teeb haiget – eriti, kui kõlab naistelt, kellest ma loojate ja inimestena lugu pean. Jah, nõus, naiste hääli tuleb märksa rohkem kuulata ja kuuldavaks teha, aga mina ei taha kõrvale heita Krossi, Kõivu, Baturinit, sest nad on "surnud valged mehed".

Ilmselt pole mu jutt paljudele feministidele meeltmööda – aga kui viimasel ajal on nii palju juttu sellest, et mehed ei julge oma tunnetest rääkida, siis palun väga, siin need tunded on. Ennekõike tahaks elada kultuuris ja ühiskonnas, kus igasugusele väärt loomingule on ruumi ning see lööb läbi oma sisu jõul, teisi hääli summutamata. Tänases parimas naiskirjanduses on see oma vägi ju olemas.