Jaanuari lõpus oli meie seast hiljuti lahkunud Fred Jüssi 90. sünniaastapäev. Tema pojana on Mart Jüssi koos venna Ivariga aastakümneid pühendanud hüljeste uurimisele. Oma doktoritöös tänab Jüssi isa, et see jättis oma looduslooliste raamatute kogu tema jaoks õrnas eas valveta. Fred Jüssi oli poja sõnul raamatu inimene, ta kogus raamatuid ja talle saadeti neid.

"Kui inimesel on igav, nagu elevandipoeg, kes hakkab pappkastiga mängima, siis me käisime edasi-tagasi ja võtsime need raamatud välja ja vaatasime neid fotoalbumeid, National Geographicu numbreid ja tegelikult see piltide lappamine ja nende tekstide lugemine mõjutas edasisi valikuid päris tugevalt, sest hakkad kaasa mõtlema, unistama ja tegid teoks," rääkis Jüssi ja meenutas, et osad klassikalised loomade elust rääkivad raamatud olid üsna kapsaks loetud. "Sa teadsid, mis pilt sealt tuleb, aga ikka oli huvitav vaadata."

Poistel oli vaba voli riiulist raamatuid võtta, aga need tuli alati õigele kohale tagasi sättida. "Andku jumal, kui sa mingi asja vale koha peale panid. Tal oli üsna hästi peas, kus tal need raamatud on ja ikka tuli tagasi panna, kust me ta võtsime. Sellest polnud midagi, et me võtsime, vastupidi, see oli salaja julgustatud," ütles Jüssi.

Algusest peale ja lõpuni välja on Fred Jüssi oma poegadele olnud taat. Mart Jüssi sõnutsi oli vahel üsna kummaline kuulda, kuidas keegi kutsub taati ees- ja perenime järgi. "See ikkagi ei kõnetanud niimoodi. Ma isegi alguses kahtlesin, kas ta päriselt on Fred Jüssi, ta on ikkagi taat," muigas Jüssi.

Looduse muutumisest seoses muutustega kliimas on laiemalt räägitud 1970-ndatest aastatest, kui Fred Jüssi tegutses looduse vaatleja ja mõtestajana. Mart Jüssi sõnul rääkis Fred suurtest muutustest looduses ja maastikes, mis tulenes sellest, kas maastikud võeti kasutusse või mitte. Kliimateema ei olnud Jüssi sõnul siis nii aktuaalne. "Võib-olla ainult see tema teatud nukrus, et ei ole enam selliseid talvi, kus saaks teha tõelisi talvepilte või nautida seda päris talvetunnet. Siis viskas jälle mõne -25 vahele ja kõik oli jälle korras, aga see kliimateema tuli minuni läbi enda töö ja ta tuli pöördumatult. Siis, kui ma alustasin, 1990. aastatel, ei olnud kahtlustki, et midagi muutub, aga täna me oleme seal, kus me näeme, et oligi muutus," lausus ökoloog.

Hülgelummus

Jüssi huvi hüljeste vastu algas ühe väga konkreetse loodussündmusega Pärnus. "See oli vist 1989. Oli suhteliselt kesise jääga talv, kui üks jaanuari- või veebruaritorm, talvetorm, tõstis jää mere küljest lahti ja lükkas Pärnu linna, nii et ühel hetkel oli Pärnu linn vett ja jääd täis. Seal jää peal oli viigerhülge poegi, nii et neid oli tänavatel ja parkides üsna hulga. See oli see koht, kus hülged tulid inimese juurde ja inimene tegelikult ei saanud aru, mida nad näevad, keda nad näevad, kes nad on," meenutas Jüssi, kes oli toona bioloogiatudeng. 

Kui meri taganes, jäid jää ja loomapojad linna, aga nende emad olid meres. Jüssi sõnul oli neid hülgepoegi kümnetes ja inimene, kes neid eriti hästi ei tundnud, pidi hakkama sellega tegelema. "Meil ei olnud sellist teaduslikku kokkupuudet nendega. Eestis olid üsna pikad traditsioonid hüljeste küttimises ja võib-olla ka vaatlemises. Me olime teadlikud sellest, et meil on selline naaber meres, aga kuna me olime suure Nõukogude liidu osa ja merealad olid piiritsoonid ja kinni, siis ega seda uurimist väga palju ei tehtud," ütles Jüssi.

Siis saadi aru, et inimene hüljestest väga palju ei tea ja otsiti huvilisi, kes nendega tegelema tahaks hakata. Jüssi otsis samas bioloogiaüliõpilasena mingit ägedat, teistmoodi väljundit. Kadrioru poisi ja endise purjetajana kõnetas teda väga meri. "Sealt see hakkas pihta, äkki on hülged, neid on vaja päästa. Tõesti oli vaja päästa, see pole mingi sõnakõlks, sest nad olid väiksed hülgepojad, kes ilma emata hakkama ei saa. Mida siis nendega peale hakata?" lausus ta. Kui Jüssi Pärnusse jõudis, olid hülgepojad kokku korjatud ja Sindi kalakasvatuse tühjadesse basseinidesse viidud. "See oli päris kummaline vaatepilt, näha neid valges karvas hülgepoegi nii lähedalt ja püüda aru saada, kes nad on ja mida nendega teha. See oli üsna keeruline väljakutse, aga hakati uurima siit-sealt, mis hüljestega teha ja mulle hakkas tunduma, et see on üks lahe loom," sõnas ökoloog.

Väga palju infot hüljeste kohta toona polnud. Hea allikas, millest alustada, oli Rakvere kooliõpetaja Tiit Aruste 1962. aastal valminud diplomitöö, kuhu ta oli kogunud jutte ja vaatlusi. Siiski oli sellest tükk aega möödas ja vahepeal polnud nende loomadega väga tegeletud, tõdes Jüssi. "Kui nad tulid inimese juurde, siis see huvi tärkas päris mitmel pool. Siis ta hakkas nagu kujunema rohkem süstemaatiliseks tööks," ütles Jüssi.

Venna Ivari huvi hüljeste vastu tärkas samal ajal. "Kui öelda väikse viguriga, siis me saime tegelikult paadis kokku. Me ei olnud sellest enne väga palju rääkinud, me olime mõlemad ülikoolis bioloogiat õppinud, tema oli jõudnud lõpetada samal aastal, kui mina alustasin, nii et ega meil bioloogide omavahelises vestluses väga palju teemasid läbi ei käinud. Mõlemad olime merehuvilised ja kui hakkasid need lained randa tulema üht- ja teistpidi nende hüljestega, siis tema töötas sel ajal jahimeeste seltsis ja seal oli ka huvi igasuguste loomade vastu. Ta nägi seal teatavat võimalust ka välja saada, tagasi mere äärde, teha midagi põnevat. See võis nii olla, et me saime sadamas kokku, vaatasime üksteisele otsa, noogutasime ja mis sa seal ikka räägid. Mõlemad teadsime, miks me seal oleme ja nii me oleme kõik need aastad merd sõitnud koos," rääkis Jüssi.

Pärast kolme aastakümmet hüljeste uurimist nendib Jüssi, et uudishimu nende loomade vastu ei lõpe niipea. "Väga palju on teada saadud, aga sellisel puhul on paraku niimoodi, et kui sa oled ühte mäetippu jõudnud, siis mida sa sealt enda ümber näed? Ikka teisi tippe ja avarusi, metsi ja orge. Üks asi, mis väärib mainimist, on see, et kui ta alguses oli ikka puhta uudishimu objekt, ta tõesti on selline loom, keda võib vaadelda lõputult ja proovida sealt midagi teada saada, siis ühel hetkel ma tajusin, et see eesmärk ja vahend on vahetanud asukoha. Viimase kümnendi jooksul on hüljes minu jaoks olnud vahend looduse uurimiseks, sest tema kohta ma tean üsna palju, aga just need küsimused meie ümbritseva looduse kohta, mida saab hülge abil uurida, on need uued tipud või maastikud," sõnas ökoloog, lisades et mõnele küsimusele vastuse leidmiseks lähebki ta kõigepealt hüljeste juurde, olgugi, et see seos tundub vahepeal nõrk. "Ma ei vabanda, aga paraku ma jõuan hüljeste juurde, ükstapuha, millest me oma juttu alustame."

Hülged on ökoloogi sõnul imetajate loomade väga eriline rühm. Nad erinevad teistest imetajatest seetõttu, et kui saavad järglasi, peavad emad selleks kaasa võtma keskkonnast kogu energia, kõik varud. "Nende tulevik ja nende laste tulevik sõltub sellest, kui hästi nad suudavad seda keskkonnast koguda ja sellest, kui mõistlikult nad seda kasutavad. Nad on väga konservatiivsed oma käitumises ja valikutes. Kui hülgeid võrrelda teiste loomadega, siis nende käitumises on väga vähe müra. Need märgid on väga selged. Teine asi, mis meid inimestena huvitab, on see keskkonna seisukord laiemalt, eriti reostused. Ta on lisaks veel tippkiskja ehk kui me midagi keskkonnas muudame ebasobivaks, läbi keemia näiteks, siis tema on esimene, kes seda meile välja näitab. Nii on ta seda mitu korda teinud ja mitmete aspektide puhul, mis on inimesi aidanud ja palju elusid päästnud," ütles Jüssi, kes peab hülgeid väga heaks tööriistakastiks, kust hakata uurima keskkonnamuutusi ja kliimat.

Hülged peavad ökoloogi sõnutsi kõvasti tööd tegema, et oma maksimumi kätte saada ja meie laiuskraadidel ei saa nad seda paraku kohe kasutamagi hakata – tuleb oodata kevadjääd, mida, nagu tänavu, ei pruugi igal aastal tullagi. "Nad on väga kokkuhoidlikud loomad ja oma valikutes väga täpsed. Kes pulli läheb tegema, see süüakse ära. Ta ei vea välja oma sigimise tulemusega. Teine osa on see keemia, mida ma mainisin, sellel on väga suured mõjud meie organismile, ainevahetusele ja tippkiskjatest see hakkab eelkõige nähtavale tulema. Hüljes on nagu tunnimees, kes on valvel, oma eluga, ja eks meil jääb üle jälgida seda tunnimeest, et kui ta sealt vahipostilt ära kaob, siis on häda oodata. Üsna mitu rakendust, kui niimoodi vaadata," nentis Jüssi.

1960. ja 1970. aastatel märgati hüljeste väga halba seisundit ja nende allakäiku. Seda uurides avastati keemia ja hüljeste omavaheline suhe, mis viis paljude mürkide keelamiseni ja teatud ainete toitudes kasutamise norme vähendati ka inimese jaoks. "Ma usun, et selle tulemusel on osadest mürkidest ja saastast lahti saadud, aga paraku on see elu selline nagu on, läheb edasi ja aina keerulisemaks. Nüüd me näeme uute mõjude ilminguid, nii et oleme ka tähelepanelikud. Nad on paremas seisus, kui nad olid 70- ja 80-ndatel, aga keemia poole pealt ei saa rahulikult hingata, sest meil on uued mured ja murede põhjused peavad loomaarstid välja selgitama. Kõige suurem mure on see, et ilmastik on nende jaoks looduslikult nii ebasoodne, et see vajab eraldi tähelepanu," tõdes ökoloog.

Hüljes inimese merenaabrina

Põhjarahvaste legendide järgi on hüljes nagu poolinimlik olend. See on Jüssi arvates pisut kummaline, ent ka arusaadav, sest nii põhjarahvad kui ka meie esivanemad siin olid väga tugevas sõltuvuses sellest, kas nad said talvel hülgeid kätte või ei. Neile tähendas see sööki. "Neile omistati selline natuke müütiline, poolinimese-poollooma olemus. Nende päritolu on inuittide legendides üsna õõvastav, kuidas kalamees oma tütrel sõrmed ära lõikas ja tütar vette kukkus, temast sai vaal ja sõrmedest said hülged. Või siis inimeste lootus, et laine pealt üle laevaparda viidud meremehed ei jäänud merre, vaid muutusid hüljesteks ja elasid seal edasi. Meie suur üleskirjutus piibel ka mainib vaaraosõdalasi, kes Punasesse merre jäid, aga muutusid hüljesteks. Need näkijutud ja jutud Fääri saartelt on kõik kuidagi inimese ja looma sügavale suhtele üles ehitatud. Tegelikult näitab see sügavat austust looma vastu, kui talle on antud inimese tunnused," märkis Jüssi. 

Kuigi suuline pärand jääb ja legendide edasijutustamine ikkagi toimub, on Jüssi hinnangul suhtumine hüljestesse muutunud seoses eelmise sajandi suurte liikumistega loodusest linna poole või looduslähedasest elust tehnoloogiakeskse elu poole. "Tõepoolest on juhtunud nii, et meie kunagine väga hea kaaslane ja sõber on hakanud meie ettevõtmisi kuidagi häirima ja vaadatakse tema peale viltu. Ma arvan, et see on suhtumise muutus ja võib-olla ka see, et kaasajal keegi ei taha uskuda, et me oleme nendega kuidagi seotud, see on võib-olla see pärandi- ja kultuurimuutus," ütles ta.

Kuigi tsiviliseerumise protsesside tagasipööramist on keeruline ette kujutada, nentis Jüssi, et minevikust õppimine tuleb meile tihtipeale kasuks. "Mõnede vanade nippide oskused tulevad meile abiks siis, kui näiteks äpp ei tööta või elekter läheb ära. Tegelikult hülgega koos elamine, tema küttimine ja söömine ja sellega kaasnev, kui see on osa olnud looduskasutusest, see oli meie esivanematele läbi sajandite või tuhandete aastate teatav turvavõrk. Siis see turvavõrk oli väga suure silmaga. Need inimesed pidid väga hästi oskama köietantsu või käima niimoodi, et sellest turvavõrgust läbi ei kuku. Täna me tunneme end väga kindlalt, sest meile kogu aeg tundub, et meid hoitakse, aga kui me vaatame hüljest ja seda ajalugu, laiemat loodusesuhtumise ajalugu, siis ma arvan, et peab olema tähelepanelik, et see võrk liiga õhukeseks ei kulu, sest siis ei aita võib-olla see köieltantsimise oskus ka nii hästi enam, kui me sooviksime," rääkis ökoloog.

Jüssi sõnul on hüljes umbes 20 miljonit aastat vana. "Tema eellane, kes oli maismaaloom, läks uudishimust vette elama. See 20 miljonit aastat on teda väga tugevalt lihvinud. Kui me vaatame teda, ta on päris ümar, nagu rannakivi, 20 miljonit lainet on tast üle käinud. Ta on tänaseks kujunenud oma keskkonnas, läbi keskkonnamuutuste ja läbi tema õigete vastuste rasketele küsimustele just täpselt selliseks, nagu ta on. On ilmselge, et kui me tast ilma jääme, siis järgmise tegemiseks läheb väga-väga kaua aega," tõdes Jüssi. Ta ütles, et kui me näeme tulemust, mis nii hästi sobib oma keskkonda, saame paralleeli tuua, kus oleme ise, kuidas meie oma keskkonda sobime ja kui palju see aega võtab, et midagi muuta.

Hülgel on Jüssi sõnul üüratu 20 miljoni aasta tarkus, et sobida ja saada hakkama väga keerulises merekeskkonnas – käia mitmesaja meetri sügavuses, saada sealt kätte kala, koguda rasva ja seda mõistlikult kulutada. Sellele lisaks ka teadlastele seletamatud oskused. "Nad suudavad tuhat kilomeetrit üle Läänemere sirgjooneliselt ujuda täpselt selle kivi juurde, mida neil vaja on. Seda me oleme saanud ka oma masinatega mõõta. See paneb imestama, sest meie seda teha ei suuda, aga samas tekib aukartus selle ees, et kui nad suudavad, siis me saame aru, kui piiratud me ise oleme. Seda on ka vahel vaja endale tunnistada ja teiseks me saame aru ka, ma vaatan loodusteadlasena, millised on need väljakutsed, kui sa ei leia näiteks seda kivi üles – see on kujundlik näide –, siis sa oled eksinud. Kui sa oled eksinud liiga pikalt, siis see lugu lõpeb seal ära. Loodus on ikkagi sättinud nii, et võimalikult palju hülgeid leiaksid oma kivi ülesse ja siis sealt võib küsida, miks ja kuidas. See on üks küsimustering, mis on põnev," rääkis ökoloog.

Koos oma vennaga on Jüssi alati tähelepanu juhtinud sellele, et viigerhülgeid jääb merejää taandumise tõttu aina vähemaks. Tänavu oli vaid korraks periood, nii kümme päeva, kus Väinamerele tekkis korralik jää. "Ükskord ma sõitsin ka Virtsust Kuivastusse praamiga ja kui see jää oli, olid seal viigrid peal ka. Kui jää kadus, olid ka hülged kadunud. See oli väga soe talv ja mida nad tegid, kuhu nad läksid, jääb meile siiamaani saladuseks. Nendel kindlasti ei olnud võimalust kasutada seda talve edukaks poegimiseks. Nad on sellised väiksed loomad, pojad kasvavad aeglaselt ja neil oleks poolteist kuud vaja korralikku karmi talve, jääd ja lund, siis nad saavad hakkama. Sealt tuli suhteliselt halb tulemus neile," sõnas Jüssi ja mainis, et hülged on väga arglikud loomad ja neid niimoodi uurida on väga raske. Praegu on Väinameres alla tuhande viigerhülge, kunagi oli Läänemeres neid veerand miljonit.

Töö teadlasena

Hallhüljeste kohta on Jüssi töö andnud konkreetse uue teadmise. "Tegelikult see, mida ma avastasin, oli ammu teada, aga sellest lihtsalt ei räägitud, seda peeti nii ebateaduslikuks. See teadmine, et hallhüljes võib soojal talvel oma poegadega randa minna ja seal poegida ja ta saab sellega hakkama, seda teadlased ei uskunud alguses. Kui ma alustasin oma tööd, siis mulle toodi hülgepoegade korjuste päid, et ma hakkaksin koljusid välja puhastama, mis oli noore bioloogi esimene asi, sa pidid midagi puhastama, töötama tubaselt. Mul oli kohe küsimus, et kust te neid saite. Ühe saare pealt leidsime neid 14 tükki. Ma puhastasin koljusid ja mõtlesin, et miks neid seal 14 tükki oli. Mis laine neid sinna randa viskas? Kui ma hakkasin sellest laiemalt rääkima, siis keegi ei uskunud, et nad sinna sündinud on. Siis räägiti igasugustest võimalustest ja tulemus oli see, et kui ma järgmine kord sinna läksin, olid elusad pojad seal ja siis ta läks teaduslikuks. Me hakkasime neid üles kirjutama ja jagama. Skeptitsismi oli palju, kõhklust, et ega te eestlased hästi aru ei saa, mis teil seal toimub, aga hiljem tuli välja, et ju seda ikka rannainimesed teadsid, aga teadlased ei olnud sinna jõudnud. Mulle jäi see keskseks teemaks, sest ma olen hallhüljeste poegi käinud 35 aastat seal kõdistamas ja nendega seal maadelnud," rääkis Jüssi. 

Jüssi doktoritööd juhendas president Alar Karis. Pikalt välismaal töötanud ja Eestisse tagasi tulnud Karis hakkas kokku panema uusi huvitavaid uurimisvaldkondi – teda huvitas see, et erinevate valdkondade inimeste koostöös sünniks midagi uut. "Sellise valdkonnaülese koostöö sööda pani ta sinna konksu otsa ja viskas selle Tartu Ülikooli nende inimeste sekka, kellel polnud sellist selget teemat või tulevikku ja mina neelasin selle konksu alla. Siis ta lükkas mind sinna doktorirea peale ja tema põhiline töö oli mulle kogu aeg meelde tuletada, et alustatud doktoritöö tuleb lõpuni teha. See võttis küll 12 aastat aega, aga ta sai selle doktoritöö," muigas Jüssi, kelle hinnangul võtabki doktoritöö kõvasti rohkem aega, kui ettenähtud neli aastat, sest kõigepealt tuleb see töö enda sees valmis kirjutada. "Siis söandad näidata seda juhendajale ja kui ta kulmu ei kortsuta, siis saab sellega edasi minna. Tõepoolest, see oli pikk tee, aga tema suhtumine ja toetus oli kogu aeg olemas ja see aitas väga palju," lisas ökoloog.

30 aastat tööd looduses on Jüssile tõestanud, et kliimamuutus on olnud väga kiire. "Kui võtta 30 aastat tagasi, siis me käisime kevadel välitöödel nii, et me sõitsime autoga Hiiumaale ja Saaremaale ja kui teises servas oli meri lahti, käisime seal hülgeid vaatamas. Kui praegu hakkan mõtlema, millal viimati sai autoga üldse Eesti saartele, siis see on väga suur muutus. See on nendele inimestele, kes mäletavad, kuidas autoga sõideti üle jää, mõõdupuuks või verstapostiks, et need muutused on olnud ühes suunas. Ja kuigi vahel viskab külmemat vahele, on talved pigem olnud soojemad ja nüüd see aasta jälle soojem. See on väga suur muutus," tõdes ta ja lisas, et hüljestele, kes on jääst otseselt sõltuvad, mõjub see eriti.

"Kui vaadata mandril ringi, see mõjub loodusele ka laiemalt, et need talved on pehmemad. Kui me tulime Ivariga aastate eest sealt merelt tagasi, siis Saaremaa oli üsna talvine, seal oli siin-seal lundki veel ja rannas jääd. Kui me kuskile Kesk-Eestisse jõudsime, siis nägime sinililli ja oli kevadisem. Kui ma see nädal tulin Saaremaalt, olid seal sinililled ja karulaugud, täpselt samamoodi Pärnumaal ja Viljandimaal. Merejää puudumine mõjutab loodust laiemalt. See on nagu kellakeeramine, aga seda kella keeratakse julmalt ja praktiliselt nädalate või kuude kaupa. See ei saa jääda mõjuta laiemalt loodusele. Ma olen soovitanud merejääd kasutada võrdlusnäitajana, ka maismaalooduse uurijatele. Sinna talletub talvekülm. Lumi tuleb õhtul maha, hommikuks on sulanud, sa ei saa aru, mis talv see oli. Kui sa vaatad merejääd, siis saad aru, kui palju see tegelikult mõjutab loodust laiemalt. Ma usun, et ükstapuha, mis valdkonna inimene siin vastas täna istuks, ta leiaks omast valdkonnast ka kindlasti näiteid, kuidas kliimamuutus on löönud teatud suhted sassi," nentis ökoloog.

Kuigi hüljestel on miljoneid aastaid kogemusi, siis neid nad kliimamuutustega kohanemisel kasutada ei saa, sest see vastupidi pidurdab nende valikuvõimalusi. "See on see sisemine kell, mis ütleb sulle, mida sa pead millal tegema ja kuhu minema. Me oleme seda märganud näiteks, kui merejää ära võtta, siis kümnete põlvkondade kaupa on läinud hallhülged ühte ja samasse kohta poegima ja kui seal seda jääd ei teki, neil ei ole seda teadmist, et jää on kuskil Põhjalahes 500 kilomeetrit eemal, nad ei muuda seda. Nad lähevad sinna tagasi, see on evolutsioon. Selleks on vaja teha neid valesid valikuid ja nende seas peab olema neid seiklejaid, kes teevad teistsuguse valiku. See võtab aega väga mitu põlvkonda. Ei usu, et tänased hülged, isegi kui ma neile hülgekeeles ette laulaks, et tehke teistmoodi, midagi muudaksid või õpiksid. See on sügaval geenides, see, mis on sind elus hoidnud ja praegu töötab natuke sinu vastu," rääkis Jüssi ja tõdes, et paljude teiste liikidega on looduses samamoodi – evolutsiooniline hoog on suur ja inertsi palju, mis teeb ökoloogi murelikuks.

Taadile mõeldes

Kui Jüssi koos venna ja taadiga Hiiumaa laidudel käima hakkasid, oli Väinameri üsna algupärases seisus – suured muutused, mis meres toimusid, ei olnud nii nähtaval. "See Saarnaki väike muul, kuhu paadid randusid, oli natuke nagu akvaariumi vaateplatvorm. Sealt sai vaadata igasugu huvitavaid kalu, mis olid kohe ranna ääres nähtaval. Isegi lepamaim, praegu meres väga haruldane. Vesi oli selge, suured adrumetsad ja kõik see. Ta andis mereloodusesse sissevaate. Kui me saime veel aerupaati laenata, natukene ringi sõita vaikse ilmaga, siis me nägime seda väga lähedalt ja see oli hästi põnev. Päris merega ma puutusin kokku Tallinnas, kui ma hakkasin purjetama. Ma teadsin seda pinda. Merepinna õppisin selgeks läbi selle katse eksituse, mis purjetamine inimesele toob. Aga seal Hiiumaa laidudelt nägin seda põhja, nägin läbi seda merd, millised rikkused olid seal sees," ütles Jüssi. See, et meri oli küll nähtud, aga tema poolt läbi uurimata, tõmbas teda ülikooli õppima minnes eriti. 

Venna Ivariga on mereteadmine ja merel käimine ühine kirg. Mis meresõitu ja hülgeid puudutas, oli neile selge ja sarnane. Muudes asjades vendade vahel mõnikord ikka erimeelsusi tekkis ja neid lahendati Jüssi sõnul väga põneval viisil. "Üks paneb pange pähe ja teine lööb rusikaga põhja peale. Kõik, mis merd puudutas, oli loomulik," sõnas ta.

Fred Jüssi on sündinud Arubal ja kuigi ta ise sinna kunagi tagasi ei läinud, käis Mart Jüssi saarel oma juuri otsimas. "Ta ütles, et ta tuli ilmale Arubal, aga sündis Eestis. Kunagi meil oli Tina tänava kodus üks selline väike greibisuurune gloobus, mingi välismaa gloobus, pisikene. Kõik oli seal peal ja Aruba ka. Me teadsime selle saare olemasolust ja teadsime jutte, aga ta oli kauge meretagune asi ja jääb vaevama küll ju. Kui mul ükskord võimalus tekkis, siis mõtlesin, et ma tahan lahti saada sellisest teatud kummastusest või kiusatusest ja käisime perega ära, et näha, millised on need maastikud ja see õhustik," rääkis ökoloog.

Saare kohta varem uurides sai ta aimu, et sellel on olnud väga kirju ajalugu. "Seal olid kunagi põliselanikud ja meresõitjad ja see rahvastik on kujunenud sinna üle maailma, sest seal oli eelmisel sajandil üks maailma suuremaid nafta rafineerimise tehaseid, bensiinivabrik. Sinna tulid inimesed kokku, tekkis selline väike linn isegi, kutsuti seda Lago kolooniaks, mis oli selle tehasega seotud. Ma tahtsin seda tunnet, kuigi need torud enam bensiini välja ei tilguta, mis on sellises multikultuurses või väga keerulise ja kirka ajalooga kohas jälgitav, nähtav. Hingata seda sama õhku, käia neid samu radu mere äärde, kus tema poisikesena jooksis ja selle ma sealt kätte sain küll. Pärast seda reisi ma seda unes enam ei näe, ma tean, mis see on," ütles Jüssi ja meenutas, et kui reisiseltskond nägi tema vanaisa nimelist tänavat, võtsid kõik kohal olnud Jüssid ritta nagu orelivile ja tehti ka üks pilt.

Taadi suurimaks pärandiks peab Jüssi seda, et ta praktiliselt üldse ei sekkunud, aga oli hea nõuandja ja suunaja, tegi seda läbi näidete, võrdluste ja vaatluste. "Tema oli see, kes mulle kogu aeg meelde tuletas, et loodusteaduse kesksed meetodid on võrdlus ja vaatlus ja seda saab laiendada väljapoole loodusteadust. See ongi selline pärand, mida ei saa kuidagi lahutada alamosadeks, aga mis on tervikuna kogu aeg olnud meiega kaasas. Sind ei kästa ega keelata, aga vaikselt sind mõjutatakse ja suunatakse," rääkis ökoloog.

Taat oli Jüssi sõnul rahul, et tema pojad leidsid midagi, millega pühendunult tegeleda. "Nagu ta ise ütles, siis te vähemalt ei tee kuskil lolluseid. Ma ei tea küll, kus ja milliseid, aga ta kiitis muidugi heaks, sest ta sai aru, et meil on need merejalad ja silmapiiri otsiv pilk. Kui hülged sinna vahele mahuvad, siis poisid teevad midagi, mis neile pakub meelehead," sõnas ta.

Kultuurisoovitus. "Ma soovitan ühte kõnet, mis peeti umbes 100 aastat tagasi ja sellepärast seda kõnet on väga raske kuulata. Seda saab küll lugeda, see on Fridtjof Nanseni rektorikõne, kui ta sai St. Andrewsi ülikooli rektoriks. Ma olen ise St. Andrewsis väga palju käinud ja peahoonest möödudes tuleb Nansen meelde. Ma olen seda kõne elus väga palju lugenud, viimati täna hommikul igaks juhuks, et soovitada. Selle pealkiri on "Seiklusvaim" ja selle leiab "Suuskadel läbi Gröönimaa" raamatu eessõnast, aga ka internetist. Ma olen seda mitu korda lugenud, üliõpilasena ja täna, väljakujunenud vana teadlasena. Ma arvan, et seal on sisu piisavalt selleks, et aru saada, et maailm ei ole muutunud, aga inimene peab olema alati uudishimulik ja valmis seiklema. Seda ma soovitan lugeda ja kes jõuab ka selle raamatu läbi lugeda, mis selle taha on köidetud, seda parem," soovitas Jüssi.