Marta Pulk: kunstniku jaoks on kriis heaks aineseks, kuni selle keskel ellu jääda õnnestub

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marta Pulk Autor/allikas: Sigrid Pulk

Režissöör Marta Pulk kinnitas Müürilehele antud intervjuus, et kui tavapärane reaalsus mureneb, on see hea hetk uuesti iseendaga kohtumiseks.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Pärast dokumentaalfilmi "Aasta täis draamat" valmimist oli mul plaan keskenduda mängufilmi stsenaariumi kirjutamisele. Siis aga saabus eriolukord ning hetkel, mil kogu maailm leidis end äkitselt pretsedenditus situatsioonis, hakkas mu sisemine dokumentalist paratamatult häirekella lööma. Äkitsi olid miljonid inimesed surutud oma koduseinte vahele, kõik kogemas justkui üht ja sama olukorda, aga nende reaalsus võis olla kardinaalselt erinev… Nii sündis mõte luua telefoniliin, automaatvastaja, millele helistades saaksid inimesed saata oma kodusest vangistusest anonüümseid häälsõnumeid. Avasin Eestis liini ning peagi seadsime grupi režissööridega üle maailma sellised telefoniliinid sisse viieteistkümnes riigis – Eestist Hiinani, Kosovost Brasiiliani. Nendest häältest sündis kriisiajal poeetiline dokumentaalfilm pealkirjaga "Räägi ära", portree isolatsioonis inimkonnast. Aasta läbi töös olnud film on peagi valmis saamas. Filmi tegemise kaudu oli mul võimalus läbi võõraste häälte kohtuda sadade erinevate reaalsustega, inimestega, keda kriis puudutas äärmiselt erineval moel. Ela sa Jordaanias, USAs või Kolumbias, kõigis neis mikrokosmostes on olemas tohutu inimlik ühisosa ning isolatsioon ulatub teemana kaugelt üle pandeemia piiride. Selle filmi tegemine on olnud äärmiselt sürreaalne kogemus ja minu senistest ettevõtmistest kõige suurem väljakutse.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Alustasin ligi aasta tagasi psühhoanalüütilise teraapiaga ja tänu sellele on vaimse tervise plaanis minu jaoks olnud läbimurdeline aasta. Majanduslikus plaanis on loomulikult olnud raske, igasugune tugi alates panga maksepuhkusest kuni perekonnani on olnud väga oluline. Professionaalina ma samas ei kurda. Kunstniku jaoks on kriis heaks aineseks, kuni selle keskel ellu jääda õnnestub. Vabakutselisusega on see naljakas lugu, et ühest küljest oled sa majanduslikult haavatavam kui palgatöötaja, teisalt aga ka igasuguste kriiside suhtes oluliselt paindlikum. Paljude jaoks nõudis kriisisituatsioon esimest korda mingite oskuste rakendamist, mida vabakutseline loovisik peab rakendama igapäevaselt. Kui kohaneda ei suuda ja ebakindlust või -stabiilsust ei talu, pole vabakutselisena nagunii pikka pidu. Seega mulle tundub, et senine elukogemus oli mind selleks kriisiks põhjalikult treeninud.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Eesti Kinoliidu liikmena kasutasin kõige raskemal ajal võimalust taotleda loometoetust. Sellise meetme olemasolu oli ülimalt oluline, et elu saaks jätkuda ja suur rahvusvaheline filmiprojekt sündida. See, et loomeliidud ja ministeerium jõudsid kohandada ka jagamise tingimusi, oli suure hulga inimeste jaoks äärmiselt oluline. Filmitegemine eeldab tihti väga pikka tööd, enne kui konkreetsest projektist on võimalik elatuda ja ilma Kinoliidu ning perekonna toetuseta oleks selle punktini jõudmine 2020. aastal olnud võimatu.

Mis on pettumust valmistanud?

Ma ei ole eriline pettuja.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Optimistliku. Mu töö meeldib mulle jätkuvalt, vanemaks saades saan ka targemaks, nii et elu läheb üldiselt paremaks. Valdkonnal seisavad ees keerulised ajad, selge see. Aga sama ütleb teenindussektor, ütlevad õpetajad, ütlevad meditsiiniõed. Mulle meeldib mõelda, et kuni ma ei leba kusagil EMOs mingisse stressiga seotud haigusesse suremas, tasub vast tänulik olla.

Sooviksid sa sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?

Kriis on alati ka suur peegel – mida ma teen, miks ja kuidas. Kui tavapärane reaalsus mureneb, on see hea hetk uuesti iseendaga kohtumiseks, ülevaatamiseks, kuidas ma siin maailmas tegutsen ja kas see modus operandi teenib mind. Mina olen olude sunnil viimase aasta jooksul hoolega õppinud ka teistele inimestele toetuma, mis pole varasemalt olnud mu tugevaim külg. See on elukvaliteeti suisa hüppeliselt tõstnud, ei ole enam sellist tunnet, et peaks üksi, küünarnukid ees, maailmast läbi puselema.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Kõige olulisem muudatus, mis ootab elluviimist, on vabakutseliste loovisikute tervisekindlustus. Üks kolleeg ütles kord, et Kulka jagatav stipendium peaks "Ela ja sära" nime asemel kandma nime "Ära sure ära", sest on juhtunud ka seda, et stipendiaat saab toetuse eest lõpuks hambad suhu. Väikeses riigis, kus omakeelne kultuur on peaaegu kogu selle ürituse mõte, peab riik võimaldama selle kultuuri loojatel inimlikult elada ja tänaseks on selle edasilükkamine juba piinlik.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Keerulisel ajal on eriti selge, kui oluline on siin ilmas teineteist toetada. 

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Chill!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: