Segane aasta | Ehtekunstnik Sigrid Kuusk: püüan planeerida tulevikku lühiajalisemalt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sigrid Kuusk Autor/allikas: Müürileht

"Segane aasta" on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Hästi mitmekülgselt. Osalesin 2020. aasta sügisel Tallinn Fashion Weeki Kuldse Nõelakoja moe-show'l, kuhu tegin suuremõõtmelisi aksessuaare kehale ning fantaasia ja võimekus olid täiesti laes. Teisalt, mõni aeg hiljem hääbus koos viiruse leviku kasvu, liikumispiirangute ning pimedusega mõtlemine ja energia pea olematuseni. Klientide seisukohast tunnen end hoituna ja olen selle eest lõpmata tänulik, sest tänu neile olen suutnud kulud tasa teenida. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

See küsimus tuleb väga heal ajal, sest vaimne tervis on mul just praegu tugevas fookuses. Ma ei võta ette ühtegi asja enne, kui olen oma südamelt küsinud, kuidas ta ennast tunneb. See fookus on väga hea ja vajalik, kuid ma ei oleks sellesse punkti ilmselt jõudnud ilma halvas kohas varem viibimata. Hirmu- ja teadmatusetunne on aasta lõikes ka suurte ja põnevate elumuutuste ning ettevõtmiste taustal ikkagi pidevalt oma kohaloluga märku andnud. Lõpuks see väsitab, rusub ning murendab julguse suurelt mõelda, rääkimata selles suunas tegutsemisest. Laine liigub loomulikult edasi majandusliku ja siis professionaalse heaolu suunas. Eks kõik on saanud kõigutatud, raputatud ja mõjutatud. Kuid sellel on omakorda olnud ka positiivne mõju – raputused on sundinud rohkem sissepoole vaatama ja looma rohujuuretasandil korrektuure, iseendas ja ettevõttes. Pannud küsima küsimusi nagu miks, kellele, kas, kuidas jne. Alati ei ole neile vastuseid ja aasta lõikes on need aeg-ajalt pinnale ujunud, pannud kahtlema ja ka väljaspoolt abi otsima. 

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Rahalise poole pealt alandas ruumi üürileandja möödunud aasta kevadel mõneks kuuks üüri. Kaasaelajate väsimatut toetust on aga olnud tõesti rohkesti. Kitsaskohtadest on selline toetus mind ikkagi läbi kandnud ja andnud jõudu edasirühkimiseks. Üks asi on emotsionaalne toetus ja julgustavad, usku sisendavad toetussõnad, teine aspekt on loomulikult klientide toetus, tänu kellele on mul olnud võimalik ka reaalselt oma tööd jätkata. 

Mis on pettumust valmistanud?

Pettumus tekib seal, kus on lootused ja ootused. Üldiselt tekivad mul lootused/ootused siis, kui on selge visioon, mida tahan saada ja olemas meetod, kuidas selleni jõuda. Sageli viib soovituni ikkagi töö ja pühendumus. Eelmise aasta märtsis, epideemia alguses, sai aga selgeks, et ainult iseenda tööst ei pruugi piisata, sest väliseid tegureid, mis ootuseid võivad mõjutada, on rohkem kui hooman või mille ulatust mõistan. Selle käigus ei lubanud ma ootustel isegi tekkida. Pigem olen üllatunud, et olen kõigega toime tulnud. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Väikeettevõtjana on mul rõõm, et kõik muutused ja ideed saavad teoks või läbikatsetatud lühikese ajaga. See on alati nii olnud ja pole ka epideemia-aasta mingi erand. Tekib mõte ja katsetame! Kui ei toimi, kohendame või loobume täiesti. Selles osas on põhimõtteliselt iga tegu katsetus ja väike leiutis. Siin annan endale ka hästi selgelt aru, et olla nii väike bränd on ka ühtaegu tore, sest võib endale põhimõtteliselt kõike lubada. 

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Tunnen kuidagi, et kõik on nii lahtine ja ebastabiilne, et mitte endale kõrgeid ootusi seada, püüan planeerida tulevikku lühiajalisemalt. Mingil hetkel ma vist ka tunnistasin endale kergendunult, et kui mu töö ehtekunstnikuna ei õnnestu, siis see on ka okei! Selle otsuse vastuvõtmine ja tunnistamine vabastas ja on andnud ruumi vabamalt hingata. 

Kas sooviksid sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?

Juba varem mainitu ongi kandev osa positiivsest aspektist – usk minu tegemistesse on olnud vahepeal väljaspoolt suurem kui minu enda oma. See on olnud võimestav. Vaimse tervise halvenemise juures olen leidnud kõige kiuste tee ja fookuse selle parendamise suunas. Tegelikult on aasta olnud täis ägedaid ettevõtmisi – oma stuudiopinna üürimine, moe-show ja väike uuendav bränding, mis kindlasti on ka ettevõtlust toetanud. Minu jaoks on need olnud suured riskantsed sammud, mis on end ära tasunud ja kuhjaga häid emotsioone tagasi toonud. 

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Olles õppinud nii kõrgemas kunstikoolis Pallas kui ka Eesti kunstiakadeemias, olen ma igatsenud ikka ja jälle finantsharidust. Igasugune kunsti-/kunstnikukoolitus võiks sisaldada ka finantskirjaoskust.  Väikeettevõtja ja kunstnikuna peab suutma adapteeruda igasuguse olukorraga ka finantsiliselt. Ilmselgelt ei ole alustava kunstnikuna kellelgi finantstiimi kõrval, mis tähendab, et kõigil tuleb omapäi hakkama saada, et kulud-tulud rahulikult läbi analüüsida. 

Toetused on toredad, aga üldine finantstarkus peab kasvama, sest ainuüksi toetuste najal äri ei tee, nende toel ehk võib protsessi pikendada, et jalad uuesti alla saada, kuid teadlikud otsused edasi liikumiseks tulevad ikkagi ettevõtjatelt endilt. Loomulikult võiks rahatarkus juba varem ehk põhikoolis alguse saada.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Kõige olulisem on leida enda jaoks vastus küsimusele "miks?". Miks ma seda teen, miks see vajalik on või, mis on see sisemine tung, mis mind valitud teed käima paneb ja miks? Niikuinii läheb varem või hiljem moel või teisel keeruliseks. Teadlik fookus abistab ja aitab rajal püsida. Vähemalt minul.

Mulle toimib ka igapäevane rutiin, mille loonud olen – hommikuti kirjutan, teen trenni (jooga, jooks või võimlemine) ja vaatan üle päevase kava, sean mini-eesmärgid, et mõttel oleks vähem ruumi hajuda. Kindlasti ei ole see universaalne ja igaühele toimib erinev rütm, kuid see on see, milles olen enda jaoks toe leidnud.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Kolm aastat tagasi sai alguse mu elu üks kõige keerulisemaid perioode ja sellele tagasi vaadates ma isegi ei tea, mida öelda. Arvan, et soovitaksin püüda rohkem püüda lõdvestuda ja lubada endal võtta aega olukorra seedimiseks, mis ilmselt oleks praegust vaimse tervise olukorda ka leevendanud. Aga see on kõik spekulatsioon. Kindlasti saadaksin endale aga sõnumi, et igal kümnel juhul tuleb kindlatesse kanalitesse investeerida!

Sigrid Kuusk on ehtekunstnik, kes loob tähelepanu armastavaid ehteid. Aeg-ajalt tegutseb ka vabakutselise fotograafina. 

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: