Leelo on Leelo, sest ta sündis laulupeo paiku. Nüüd ei möödu ühtegi laulupidu ilma, et seal ei kõlaks Leelo Tungla tekstid. Oma esimese helilooja leidis Leelo aga üliõpilasena Tartust Tallinnasse hääletades – Valter Ojakäär võttis ta auto peale. Kui Ojakäär taipas, kellele küüti teeb, peatas ta auto kinni ja ütles, et on patune. Nimelt oli ta võtnud ühe Tungla teksti ja selle lauluks teinud.

Nimekiri Tungla kirjutatud raamatutest on selline, et kui see oleks poeostunimekiri, siis saaks kaheks päevaks supermarketisse šoppama jääda. Laule on tal nii tuhat ja on iseenesest mõistetav, et just tema tekstiga laul esindas esimest korda Eestit Eurovisioonil.

Haruldane on see kammertoon, millega Tungal on kirjutanud oma autobiograafilise romaanitriloogia. Mõni süngem kirjanik võiks selle sama loo kirja panna nii, et elutumedusel poleks valguse otsagi näha. Aga Tungal oskab külma- ja kuumaveekraane täpselt nii kruttida, et selles vees on mõnus olla.

Tungal on öelnud: "Tegelikult on kõik kurbus, kõik raskused elus just selleks, et sa saaksid teada, et elu on ilus ja rõõmus. Ma olen tihti need asjad pooleli jätnud, sest ma ise ka naeran, et olen nagu tuletõrjuja. Kirjaniku kombel peaks jälgima, kuidas tuli põleb ja missugused on leegid, aga mina torman ikka suuga tuld kustutama. Seepärast olen ma killustanud ennast alati mitmetesse asjadesse. Ju siis selliseid inimesi peab ka olema, sest ega niisugust asja ei ole, et ükski inimene on maailma ilmaasjata loodud."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.