"Kõige meeldejäävamad on ikka need partituurid, mida sa ise esimest korda teed, mida ei ole keegi varem kuskil teinud. Seal ei ole mingisuguseid kõlanäidiseid ja sa ise leiad sellest midagi ja rajad esimese interpretatsiooni. Sellel on väärtus," sõnas Kaljuste.

"Enne seda, kui partituurini asi jõuab, on üks periood, kus mingisugune meel –kas kolmas või neljas, ma ei tea – tunneb mingite asjade vastu huvi. Siis see huvi otsib mul partituuri," lisas ta.

Tõnu Kaljuste seadis lauljaid kooriks ja pillimehi orkestriks, et saaks kõlada Tormise ja Pärdi uus muusika. Tormis ühendas teda juurtega, Pärt aga tõstis taevasse.

Muidugi on Kaljuste maailmamees. Tihti võib teda kohata lennujaamades ja mainekais kontserdisaalides üle ilma. Aga ikka on tema reisipaunas eesti heliloojad, et kogu maailm saaks tunda rõõmu ja naudingut meie muusikast. See on talle toonud ka Grammy.

Ja kui inimene on nii palju mööda ilma ringi lennanud, on selge, et ta tahab leida oma saart. Kaljuste leidis selle Naissaarelt, aga selle asemel, et seal iseenda seltskonda nautida, ehitas paraja küüni, millest sai Nargen Opera. "Naissaar oli nagu ilma interpreedita partituur, temaga ei tehtud mitte midagi. Ta oli täitsa ilma elektrita, ilma ideeta. See on ju nii põnev taolisest asjast, taolisest maast, kus ei ole tegevust, äratada seal midagi. See protsess on sama nagu partituuriga. Parimad lauljad on seal aga ikka linnud," sõnas Kaljuste.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.