Nimekiri Andres Söödi autorifilmidest ja operaatoritöödest on nii pikk, et kui nende eetriminutid kokku lüüa, tekib küsimus, et millal meie dokumentalismi suurkuju magas.

1960. aastatel hakkas Moskva kinoinstituudist Eestisse tagasi saabuma režissööre ja operaatoreid nii, et saab rääkida rahvusfilmi taastekkest ja tekkis ka uus sõjajärgne dokumentalistide koolkond, kuhu kuulus kindlasti ka Andres Sööt.

Sööt on enda filmide juures nii režissöör kui ka operaator. Tema filmide puhul on eriline, et isegi kui tundub, et tegemist on puhtalt millegi jäädvustamisega, siis alati tekib seal suurem üldistus. Ja muidugi on olemas allegooria – piir avala siira pilgu ning peene iroonia vahel on mänglev, aga selgelt olemas. Nii et tekib küsimus, et kuidas toona need filmid ekraanile jõudsid.

Kuigi võiks arvata, et varjatud kaamera on tänapäeva vallatus, aga Sööt kasutas seda juba 60-ndatel. Filmis kohvikus salaja inimesi, sinna peale kõlasid Alliksaare luuletused ja biitlid.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.