Kui keegi teab, kuidas ühes ruumis oleks hea olla, siis on see Juta Lember, olgu need uued ja modernsed majad või vanakesed, kes ägisevad tolmu ja hallituse all ja hüüavad: "Juta, tule aita!"

Lember on nagu imearst, ta puhub vanale sarale uue elu sisse, nii et on selgelt tuntav Lemberi nägemus, mis lähtub konkreetsest hoonest, ajastust, poeesiast. "Sellesse töösse sisse elamine on selline asi, et ma ei tee tükk aega midagi, aga ma kogu aeg mõtlen selle peale. Mul peab mõttes olema see objekt suures plaanis enam-vähem valmis, siis saab hakata tegema," sõnas ta.

Samas otsib Lember ka restaureerimisprojektide juures kaasaega, sest neis vanades hoonetes hakkavad toimetama inimesed meie ajast. "Kui sa lähed ruumi ja sa seda ruumi üldse ei märka, siis on natuke kurb. Kasvõi kui minnakse Estoniasse, siis tahetakse, et ruum oleks pidulik. Sa lähed sinna ooperit kuulama-vaatama, hästi riides, ja kui siis on ruum, mida ei pane tähelegi, valgus ei sära, siis see pole ka midagi. See sõltub kõik objektist."

Sisekujunduse ja disaini juurde jõudis Lember nii, et peale keskkooli läks ta tööle Standardisse ja kontoriinimesed said tema toolidel end keerutada, libistada käega mööda lauaplaati. Lemberi oranž tool on iga legomehikese unelm.

Presidendi kantselei ja vastuvõturuumid näevad sellised välja tänu Lemberile. Tolmune ja roosa Estonia teatri sisevooder sai endale uue värvigamma ja valguse. Peterburi Jaani kirik muutus avaraks ja helgeks. Ja muidugi tunnevad Jõelähtme golfiklubi inimesed uhkust, et neil on selline võimas hoone – ei pea märgade jalgadega põõsa taga kükitama. Ja purjetajad olümpial ei pidanud ainult paadis istuma.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.