Kui Maarja Kangro oli alles laps, siis ta nägi oma kodus sageli kunstiinimesi, kes tundusid kuidagi haledad ja kentsakad. See on ka põhjus, miks ta ei tahtnud kirjanikuks hakata. Aga lõpuks hakkas ikkagi, sest saatuse pole mõtet vastu punnida. Tema tekstides puudub haledus, aga naer inimese – ka intelligentide – suuruse ja väiksuse üle jätkub.

"Minu jaoks on tähtis see, et ma jäädvustaksin seda praegust maailma niisugusena, nagu teda tajun, niisugusena, nagu ma oletan, et inimesed minu ümber teda tajuvad, sest see on miski, mida hilisemad põlved enam teha ei saa," lausus ta.

Kangro tegelased on sageli justkui sundmõtete või heade ideede nimel minemas rusikavõitlusesse, võtma koguni haamri ja sellega kellelgi pähe virutama.

"Minu kõige parem kütus on ärritus- ja vihaimpulss. Kirjandus on väga mõnus ventiil. Meie, loovisikud, oleme ikka väga privilegeeritud inimesed. Meil on kunstiline vabadus öelda välja neid asju, mis võivad kedagi ka haavata, mis ei ole poliitiliselt korrektsed, mis ei sobi. Me võime kehastuda kellekski teiseks, et öelda välja tige tõde," sõnas kirjanik.

Ükskõik kui jaburad ja fabuleeritud Kangro jutud ka pole, on alati seal juures isiklikkus, millest saab haarata nagu reaalsuse käsipuust. Ja nii nagu suudab Kangro kirjutada koomilisi tekste, suudab ta kirjutada ka nii valusatest asjadest, et loed ja nutad.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.