Kui Nõukogude ajal oli parem pea mantlikrae varju tõmmata, et keegi ei näeks, et hinges oleme me eestlased, siis rahvatants oli meie salakeel, mis võis avalikult rääkida.

Juba 1939. aastal hüppas meie tantsutaat Ullo Toomi mootorratta selga, juuksed ja pastlapaelad tuule käes lehvimas sõitis ta läbi kaheksa maakonna ning pani kirja teele jäänud rahvatantsud koos viisidega. 1950. aastal ilmus Ullo Toomi imeliste illustratsioonidega raamat "Eesti rahvatantsud", mida kutsutakse senini tantsupiibliks.

Rahvatantsujuht Sille Kapper-Tiisleri sõnul peab Ullo Toomi puhul välja tooma kaks asja: tantsupidu ja rahvatantsijate treeningsüsteem.

"Tantsupidude algus ulatub küll nii-öelda Ullo Toomi eelsesse aega, aga nii massilised etendused ja nii ühtlustatud rühmad, et saab teha suuri üle väljaku pilte, mis tribüüne vaimustavad, selles on Ullo Toomi panus väga suur," lausus ta ja lisas, et selles mängib olulist rolli treeningsüsteem, mis on suunatud tantsijate suutlikkusele koordineerida oma keha niimoodi, et nad vajadusel oskavad olla ühtlased.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.