Tartu oli 1980. aastatel vaikne ja tolmune, aga õnneks oli olemas Matti Moguči. Esmalt kõlas hääl ja alles siis ilmus nähtavale Matti Miliuse lopsakas kuju – veidi hingeldav, suunurgas piip, habemes süljepritsmed. Nii mõnigi mööduja kattis teda nähes ja kuuldes enda ja enda laste kõrvad ning silmad. Teised õhkasid: "Lõpuks omati on ka meie luules keegi, kes räägib, mis toimub meie ühiskonnas – ja teeb seda rajult ja võika muigega!"

Kaks esimest luulekogu, mis loomulikult sel ajal trükki ei pääsenud, levisid käsikirjaliselt käest kätte. Juba pealkirjad "Mina, Eiffeli torn" ja "Mina, metsikuim mehike" ütlevad, et autoril madala enesehinnanguga probleeme ei ole.

Kui Miliuse kuju ja hääl olid selged ja käegakatsutavad, siis niisama lihtsad polnud lood autorlusega. Ühelt poolt oli kodanik Matti Milius, tuntud kui kunstikoguja ja öövalvur, teiselt oli tekstide autor Priidu Beier, kes kirjutas oma nime all veidi kombekamaid värsse ja õpetas lastele koolis kunstiajalugu.

Selle müstifikatsiooni ristiemaks oli Doris Kareva. Kareva vaikis kui haud, aga kaks geeniust ei pidanud vastu ja rääkisid välja, kes on kes ja kes keegi ei ole, sest kui eesti kirjanduses on midagi uhket ja ilusat, siis ei saa ju seda nagu päikestki vaka all hoida.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.