Me teame Lennart Meri presidendina, reisikirjanikuna, dokumentalistina, aga tema põhivaldkond oli fantasmagooria. Ta unistas Eest riigist nii võimsalt, et ka teised hakkasid uskuma. On tõepoolest olemas selline koht nagu Eesti Vabariik. Teda ei takistanud tegelikkus ega olud, neid sai alati sobivaks kujundada – kui olukord on sitt, siis see on tuleviku väetis.

Aga kõigepealt oli vaja teada saada, kust me tuleme, kes me oleme ja kes on meie hõimlased. Selleks käis Meri läbi pool maailma ja jäädvustas kõik oma märkmikku ja filmirullile. Aga veelgi olulisemad olid tema mõtte- ja kujutlusrännud. Raamatus "Hõbevalge" avaldub Meri fantaasia, segatuna ajaloo ja mütoloogiaga.

"Ruum ja aeg on minu jaoks teineteisest lahutamatud, ja aeg on inimesest lahutamatu. Kui me üldse tahame mõista tänapäeva moodsat inimest, siis me peame paratamatult oma pilgu suunama ka minevikku. See ei tähenda, et me peame minevikus elama, vaid me peame minevikuga koos elama," on Meri öelnud.

"Mõelgem natuke selle peale, et 99 protsenti inimese ajaloost on tema esiaeg, tema muinasaeg. Kui te mõtlete kasvõi lindudele, kes on liigina umbes 30 aastat vanemad kui inimliik, siis rändlinnud joonduvad ka praegu ikka veel olematute mandri rannajoonte järgi, teiste sõnadega niisugune sotsiaalne mälu on sügavalt kodeeritud selles liigis. Ma usun, et me ei suudaks ilmaski tänapäeva väga moodsat inimest mõista, kui me ei peaks silmas, et ka temas, tema kultuuris on kõigi eelnevate põlvkondade kogemuste summa. See on ka omamoodi sotsiaalne mälu," lausus Meri.