Kui keegi on mees nagu orkester, siis on see Juhan Uppin. Anna talle kätte Tepo lõõts või tinavile, tema puhub igast asjast heli välja ja elu sisse. Suurim armastus on lõõtsakuningas Uppinil muidugi lõõts.

"Lõõtspilli puhul pani mind sellesse kindlasti armuma kõlajõud ja kuidas see sinu kehast täielikult läbi läheb, kui sa seda mängid. See on hästi kehaline tegevus. Sa vahendad mingit oma mõtet ja see pill on lihtsalt väikene abivahend sinu käes," rääkis Uppin.

Uppini jaoks on tähtis minna sügavuti ja teaduslikuks, käia ära rahvamuusika juurte juures ja värvida seal ajaloo halle laike. Teisalt on tema soov, et päirmusmuusika oleks elus, liikumises ja ka muutumises ühes aja ja inimesega, ning jõuaks tagasi sinna, kust ta on tulnud – rahva juurde.

"Eelmisel suvel täitus 25 aastat, veerand sajandit, kui ma lõõtspilli mängin. Ja ma ei väsi imestamast, et sellel pillil on ikka veel pakkuda nurgataguseid, mis on veel avastamata – mingisugused mängu- või kõlatämbri võtted. Nii palju muusikat on selle pilliga veel loomata," sõnas ta.

Pillimehe ametit osatakse Uppini sõnul hinnata. "Selles mõttes olen õnnelik inimene, et saan tänapäeval täita sellist ajaloolist ühiskondlikku ametit – pillimehe ametit! Eesti rahvas oskab seda ametit endiselt hinnata. Olen seda enda nahal tundnud, et pillimees on niivõrd oodatud, austatud ja hoitud inimene Eestis," rõõmustas ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.