Nõukogude Eestis polnud veel keegi kuulnud sõna feminism, aga Leida Laius oli juba olemas. Tema filmide keskmes oli naine. Naine, keda küll üritatakse müüa, panna enda kasuks tööle, ühiskonnast välja heita. Eesti filmis pole režissööri, kelle jaoks oleks naisküsimus nii olulisel kohal, olgu selleks siis "Libahunt" või "Ukuaru".

Teise maailmasõja ajal otsustas Leida Laius, et ta peab minema rindele ja töötas seal sanitarina. Soov minna inimesele appi on ka tema filmides läbi. Moskvasse filmi õppima minnes pelgas Laius, et 32-aastane inimene on liiga vana, et midagi täiesti uut õppida, aga õnneks läks siiski.

Tegelased Laiuse filmides on justkui fookusest väljas. Nad ei vasta ootustele, pole õiged emad, pole piisavad, et neid armastada. Ja ega nad ka naerata. Aga seejuures pole kordagi tunnet, et empaatia on otsa saanud – seda on Laiusel nagu meres vett.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.