Mis seal imestada, et Pääsukese maalidelt leiab linde, kes on sinna justkui muuseas sattunud – istuvad kellegi peas või viiulil. Ka inimestest ei lenda Pääsuke tuimalt mööda ja portreid maalides hakkavad töödel möllama ja vohama värvid – nagu kurgid, mis on saanud raketikütust.

Maalimine kui protsess pakub kunstnikule isegi rohkem elamusi kui valmis tööd. "Maali tegemine pakub rahuldust ja ka palju ängi ja pahameelt. Ma olen väga vähe endaga rahul, kogu aeg tuleb ümber teha. Minuga juhtub sageli, et ma rikun oma pildi ära. Isegi töö, mis on olnud näitusel, tuleb tagasi, ma hakkan seda ümber tegema ja lõpuks on ta prügikastis. Lõikan tükkideks ja viskan minema," lausus Pääsuke.

Ruumi, mis on Pääsukese maalidel, pole olemas kusagil mujal. Ta pole selline kunstnik, kelle pildi vaatad kahe sekundiga ära ja lähed. Tema maali ette võib jääda tundideks. Pääsuke peab väga oluliseks, et töö oleks tunnetuslik, intuitiivne. Et pildi sees oleks hing.

"Kui sul on tõeline loominguline palang ja improvisatsioon, siis sa ei kontrolli iga oma liigutust ja üks hetk vaatad, et ohhoo, näe, mis on juhtunud, see on see. Aga tegemine on see, kui sa mõõdad, arvestad, mõistusega teed. Õiges maalis ei tohi seda tegemist näha olla. On näha, mis on sündinud, mitte tehtud," leiab ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.