"Praeguseks on minu lähenemine väga intuitiivne. Ja, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldib, ongi see, et ma ei tea, kuhu ma lähen. See on nagu selline seiklus. Sellest võib kasvada omamoodi rägastik, aga see lõpuks viib alati kuhugi välja ja see protsess on mulle sisemiselt oluline. Läbi selle muusikalise rägastiku midagi selgineb ka minu sisemaailmas ja mingisuguses arusaamises. Tunned, et sa oled paremini tasakaalus või seotud või harmoonias selle sama hoovusega, mis on maailm meie ümber ja mis ennast kogu aeg tegelikult ikkagi loob. Ja et sa oled osa sellest loomise protsessist," rääkis Tulve.

Helena Tulve muusika on nagu kraadiklaasist välja voolanud elavhõbe, mis on kogu aeg liikumises – hetkeks jääb vaibakarvadesse pidama, siis muudab kuju ja voolab edasi.

"Ma arvan, et muusika algab sellest hetkest, kui seda hakatakse kuulama. Ja kui on olemas selline tähelepanu ja fookus, siis see vaikus on aktiveeritud kuulajate poolt ja siis on helidel hea sellesse vaikuseruumi tulla ja sealt välja kasvada," usub Tulve.

Helena Tulve helikeele alusmüüriks on gregooriuse laul, mida ta ei tsiteeri ega stiliseeri, aga siit on päris tema meloodiline mõtlemine, horisontaalne kulg, ühehäälsus kõige laiemas mõttes. Või siis püüd vahendada napi žestiha suurt hulka energiat. Tulve helimaailmas on oluline rahulik pulss, mis jätab muusikalised sündmused ajas ja ruumis üksteisest väga kaugele, nii et neid saab detailselt uurida.

"Inimestel justkui ei ole seda aega võtta, aga see on minu arus kõige olulisem. Võtta aega selleks, et tunnetada, mis see elu üldse on, miks me siin oleme ja kuidas me omavahel suhtleme, omavahel seotud oleme," lausus ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.