Kui Viivi Luik võitis 1963. aastal oma luuletusega ajakirja Pioneer kirjandusvõistlusel esikoha, siis enne auhinna väljakuulutamist otsisid toimetajad noore Viivi üles, et veenduda ega need tekstid pole täiskasvanu kirjutatud.

Lugema õppis ta juba kolmeselt ja luges kõike, mis kätte sai. "Raamatul on olnud väga suur osa mu elus. Tänu raamatutele ma üldse õppisin loodust nägema. Ma nägin lihtsalt puid, põõsaid ja tähti, aga ma ei teadnud, et nad on elusad. Alles siis kui ma lugema õppisin, sain seda teada," on Luik rääkinud.

Luige esimene luulekogu ilmus kassetis "Noored autorid 1964" koos Runneli, Kaplinski ja Seppeli debüütidega. See on luules uus ja uhke põlvkond.

Ühtäkki hakkas Luige käsi kirjutama proosat. Kui ilmus romaan "Seitsmes rahukevad", sai sellest sõjajärgse põlvkonna kreedo ja testament.

"Kõik, mis inimene on, mis inimesega toimub, missugune on inimene, on mind alati kõige rohkem huvitanud. Ja inimene on seotud ajaga, inimene on ajalik ja samal ajal ajatu. Kirjaniku roll on alati väljendada iseenda kaudu teisi inimesi. Jätta tunne, et on keegi, kes tunneb ja tajub asju samamoodi nagu sina," sõnas Luik.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.