Maile Grünbergi lapsepõlverajad käisid läbi Kadrioru lossi. Just seal süttis armastus külluse, erksavärvilise ja kullakarvalise ruumiglamuuri vastu. Grünbergi loomingus kohtuvad klassika ja postmodernism. Ta näitab. mis imeloom on popdisain ja kuidas luua mööblit ja intervjöör mänguliselt.

"See tunne on mul kogu aeg sees olnud, et peab alati teistmoodi tegema, jätma alati hoopis teistsuguse märgi maha, mitte nii nagu kõik teevad. Vot see on mind kogu aeg kimbutanud, et ma just kiuste tahan alati teha teistmoodi, kui teised kõik teevad," lausus ta.

Kohvikuid kavandades ühendas Grünberg artdecoliku luksusliku atmosfääri camp'i ja kitšiga. Paljud tulidki siia mitte kohvi pärast, vaid et end erilises ruumis erilisena tunda. Ja muidugi lasi Grünberg värvid tuppa, seintele ja lakke. Polnudki päris nii, et Nõukogude inimesel oli elupaletis vaid kaks värvi: hall ja veel hallim. "Ma ei kannata eriti halli. Ikka oranž, punane, salatiroheline ja lilla," märkis ta.

Grünbergi ruumides on midagi teatraalset. Mõnikord on tunne, et oled sattunud hoopis Estonia lavale, kuhugi ooperidekoratsioonide vahele. Aga samas on tema loodud esmed reaalsed, tema mööbel on proportsioonis, funktsionaalne.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.