Kohe peale rektorivalimisi ütlesite AK välkintervjuus, et saite rektoriameti tänu usalduslikkusele. Millega te olete usalduse välja teeninud?

Minu häälteenamus rektorivalimistel oli ikkagi märkimisväärne ja see annab hästi suurt julgust, sest järelikult EKA-s on inimesi, kes arvavad, et ma võiksin olla rektor. Ma eeldan, et meil ei ole EKA-s väga suurt polariseerumist ja me olime Kirke Kangroga ka kandidaatidena – ja mida meile kõik ette heitsid – väga sarnased.

Sarnasuse teemal on mul endal see tunne – millega moderaator Kristjan Mändmaa alustas ka rektorikandidaatide debatti –, et see on nii erakordne kunstiakadeemia ja ülikoolide vaates laiemalt, et valimistel kandideerivad kaks naisterahvast.

Ja siis kuidagi see etteheide, et miks meil ei ole mingit rapiirivõitlust ja miks me ei vastandu... Aga võib-olla selles ongi naiste tugevus, et me ei pea konfliktile asju üles ehitama, sest ega meil ka ju kordagi polnud vastandumist, vaid me pigem nõustusime paljudes asjades üksteisega ja meil on ühised väärtushinnangud. 

Usaldusega mõtlesin ka seda, et ma ise olen inimene, kes usaldab teisi ja usaldab neid, kes ükskõik mis valdkonnas on spetsialistid. Olen pigem meeskonna juht. See on kõige selgemalt välja tulnud minu varasemast kogemusest, sest ega ma ei ole ju olnud kunagi varem rektor, aga olen suuri projekte juhtinud. 

Need on põhinenudki meeskonnatööl, kus nii-öelda juht ongi tegelikult see, kes hoiab meeskonda koos ja usaldab meeskonda. See on mingisugune teine pool usaldusest – inimesed usaldavad, et ma neid usaldan. Kui see kõlab loogiliselt.

Ja nagu ma kogu aeg olen öelnud ka, siis maksimaalselt tahaksin minna edasi selle meeskonnaga, kes meil on juba siin EKA-s. 

Kas EKA-s on ikkagi ka mõni asi, mida täiesti teistmoodi teha tahaksite?

Ei, ei taha. See oli ka minu valimisprogrammi lähtepunkt. Ma arvan, et EKA on väga hea asutus. See on natuke talupojatarkus, et kui mingid asjad toimivad, siis miks tõtata neid muutma. EKA on minu meelest institutsioon, mis toimib väga hästi ja Mart Kalm on teinud tõesti suurepärast tööd rektorina. See on ikka täiesti teine EKA, kui see, kust ta alustas. Seega ole ühtegi asja, mida ma tahaks kohe otsast kardinaalselt muutma hakata. Pigem on mingid asjad, mis on Kalmul jäänud lõpule viimata – võib-olla asjaolude sunnil või ka tema isiksusest lähtuvalt, sest ta on töötanud hästi palju väljapoole ja tõesti on muutnud EKA kuvandi täiesti teiseks, mis oli 10 aastat tagasi.

Aga sissepoole vaatamine on jäänud natuke siit-sealt logisema. Nagu olen öelnud ka varem, et kuigi me töötame siin majas koos ja meil oli kõigil tunne, et kui me nüüd tulime EKA eri kohtadest siia uude majja kokku, siis see koos töötamine tähendab automaatselt koostööd. Aga tegelikult niisugust automaatset koostööd ei ole tekkinud – teaduskonnad on hästi eraldi. See oleks üks asi, millega tahaks kindlasti tegeleda.

EKA jõud ja tugevus ongi selles, et meil on eri valdkonnad ühes majas ja me oleme omavahel lähedaselt seotud, aga tõesti oleks vaja see kanaliseerida ka näiteks teadusesse või samamoodi õppesse. Olen tudengitelt palju kuulnud, et nende õpe on üles ehitatud hästi oma eriala keskselt ja nad väga tahaksid teiste erialadega palju suuremat kokkupuudet. Ja mulle tundub ka, et tulevikuinimesel, eriti kultuurivaldkonnas, võiks haridus ja teadmised olla palju mitmekesisemad. 

Kui üldse mõelda, mida me õppes võiksime arendada, siis just mõeldes magistriõppele, tahaksin leida võimalusi erialade vahel põiminguid luua. On ju ka palju inimesi, kes tahavadki minna hästi spetsiifiliselt ühe valdkonna sisse, aga paindlik ülikool on minu meelest selline, ja ka EKA võiks olla selline, kus see tudeng, kes tahab minna väga kitsast rada, siis tal oleks see võimalus, aga samas, kes tahab laia rada käia, siis ka tal oleks selline võimalus. 

Varsti peaks kerkima kolmest majast koosnev EKA linnak, kas see viib EKA tudengid-õppejõud taas rohkem ka füüsiliselt laiali?

Tegelikult on nii, et praegu paikneme eraldi. Tundub, et meil on uus maja, aga juba siis, kui see maja valmis sai, teadsime, et maja on selgelt meile liiga väike, võrreldes meie varasema ruumiga oli see maja märgatavalt väiksem. Tulemus on see, et rendime väga palju pinda väljastpoolt, ja see asub ei tea kus – näiteks ARS-i majas ja Krulli majas. Praegu oleme palju rohkem laiali.

See uus maja, Põhja-Puiestee ja Kotzebue nurgal ei ole nüüd sugugi minu mõte, vaid see on olnud loomulik areng ja Mart Kalm oma meeskonnaga, meiega, on aastaid töötanud selles suunas. 

Kotzebue 10 sai just valmis ja kolmas õppehoone tooks EKA linnaku mõnes mõttes kokku. See on ka meie fantaasia või unistus, et kui meil tekiks selline väike oma linnakuke, ja siis Kotzebue tänav muutuks selliseks, nagu on Vana-Kalamaja tänav, siis kuidagi elu läheks rohkem käima. 

Praegu on EKA suhteliselt suletud, sest ega ju inimene tänavalt niisama siia sisse ei astu, tal peab olema ikka väga kindel põhjus, mis tähendab seda, et kõik see, mis me teeme, tegelikult ei ole ühiskondlikult nähtav.

Linnak annakski võimaluse, et EKA laieneb oma ustest välja. Lihtsad näited, aga meil on galerii ja ega praegu inimesed, kes ei tule spetsiaalselt galeriisse, siia ei satu. Kui see tänav oleks kunsti täis ja galerii avaneks tänavale ja seal uues majas oleks muuseum – sest erinevalt kõigist teistest ülikoolidest, meil pole ju ka EKA muuseumit, kuigi meil on üks võimsamaid kogusid üldse. Seda poolmüstilist kogu, mis on praegu kuskil meil siin keldrites, saaks eksponeerida sellisel viisil, et inimestel oleks põhjust siia sisse astuda.

Või kujutage ette näituseavamisi: tänav noori veiniklaasidega täis – kunst tuleks tänavale, kunst tuleks välja EKA majast. Rektori käest küsitakse ikka ju, et milline on teie ülikooli panus ühiskonda. Minu meelest see kõige suurem panus võikski olla see, et toome EKA tänavale, teeme ta nähtavaks. Suhestuma linnaruumiliselt linnaga, inimestega, kes siin jalutavad. Midagi sellist on selle uue maja mõte, mis ei ole tõesti täna alguse saanud, vaid on olnud ikka pikk protsess.

Mõni kärpemeeleolus inimene ütleks teile, et kui teil on ruumi vähe, võtke siis vähem tudengeid vastu või vähendage erialasid.

Jah, see on üks võimalus, kaaluda võtta vähem tudengeid vastu, redutseerida õppekavasid, aga see ei ole mingi uus teema, me oleme palju sellest rääkinud. On ka neid, kes ütlevad, et EKA võiks tohutult laieneda, hoopis palju suurendada üliõpilaste arvu. Minu meelest on meie praegu kuskil 300 üliõpilast aastas hästi optimaalne. Et üks ülikool toimiks, siis seal peab ka olema teatud arv tudengeid ja õppekavasid. Kunagi ei saa öelda, mis juhtuma hakkab, aga üks viimaseid asju, mida ma teeks, oleks see, et tudengite ja õppekavade arvu vähendada.

Pigem on meil olnud natuke see tendents, et me pidevalt kasvame. Et võib-olla kasvu pidurdamine on see, et võib-olla mõelda teistmoodi, et kas me kogu aeg peame looma ja kellele me loome uusi õppekavasid. Võib-olla hoopis saab seda üles ehitada mingite pea- ja kõrvalainetena või väikesemate moodulitena. Ka sellele üliõpilaste soovile vastu tulla, et nad tahaksid suhestuda eri valdkondadega, mida siin õpetatakse. Selles mõttes ma õppest kärpima ei hakkaks, kui on vaja kärpida. Loomulikult, eks see on ju esimene mõte, sest me elame majanduskriisis ja kogu aeg räägitakse, et kõrghariduse eelarve vähemalt ju ei kasva enam. Aga eks meil on tegevuskulusid, mida me saame kindlasti vähendada.

Uue maja ehitamiseks on eraldi eelarved ja need rahad tulevad mujalt – see ei ole kindlasti õppimise või õpetamise või kooli igapäevase toimimise arvelt.

Kui rääkida EKA tudengitest, siis millised noored siin õpivad aastal 2025? Kas nad on väga palju muutunud võrreldes varasemate EKA põlvkondadega?

Noored inimesed on noored inimesed. Loomulikult EKA-sse tulevad natuke erilisemad: neil tõesti peab olema huvi kunsti ja üldse visuaalkultuuri vastu. Teine asi on see, et meil on ju väga palju erinevaid erialasid, aga väga paljude puhul ei ole see tee nii lineaarne, et ma lõpetan ülikooli ära ja siis on kohe tööpõld laialt ees, nii nagu on siis, kui noor läheb õppima juurat või psühholoogiat, kus on peaaegu et garanteeritud töökohad.

Visuaalkultuuri valdkonnas sa pead olema julgem, sest see on riskantsem, kuna sul ei olegi kohe sellist asja nagu tööturg. See sõltub erialast loomulikult – arhitektuuris ja disainis on see natuke teistmoodi kui vabades kunstides. Ka muinsuskaitsevaldkond, kust ma ise tulen, on mõnes mõttes rohkem tööturule orienteeritud kui vabad kunstid.

Tudengid on ja peavad olema julged, et siia tulla. Kuidagi EKA teatud vabameelsus mingit tüpaaži inimest eeldab. Aga see on kogu aeg nii olnud, kui ma mõtlen kasvõi nõukaaegsele legendaarsele EKA-le, mis kõik siin sündis. Ma ise ei ole sellel ajal siin õppinud, aga muusika ja kunst, mis sellel ajal EKA-st tuli, on legendaarne.

Loomulikult laia pintsliga tõmmates, siis noorsugu on muidugi muutunud, sest nad on mõnes mõttes palju teadlikumad. Teadlikumad ka oma karjääri ülesehitamises ja mõtlevad ka rohkem ette. Aga teistpidi on ka väga palju seda, et tullakse siia õppima ja mitte üldse ootusega, et neid mingi tohutu tööturg ootab, vaid just selleks, et EKA annabki laiema maailmanägemise. Edasi hoopis vaadatakse, isegi mitte tingimata sellelt erialalt, mis siin on saadud, uus eriala näiteks kuskilt kutsehariduskoolist. EKA-st ootavad noored laiemat maailmapilti ja väärtushinnanguid – see on ka üks tee, kuigi mitte karjäärile orienteeritud.

Eks vabakutselisi võib tulla igast akadeemilisest asutusest, aga kuidas teile tundub, kas see Eesti, kuhu EKA lõpetajad satuvad, on nende suhtes sõbralik või peaks nende pärast pigem muretsema?

See on päris keeruline küsimus selles mõttes, et kui vaadata hästi pika perspektiiviga, kuhu suunas maailm liigub, siis on arutatud selle üle, et tehisintellekti ja sotsiaalmeedia ajastul, võib-olla humanitaaria roll muutub hoopis olulisemaks, kui oleme siiamaani arvanud. Kui paljusid asju võtab tänapäeval üle tehisintellekt, siis inimeseks olemist ta tõenäoliselt ei võta. Just inimeseks olemine on see, mida ju õpetab humanitaaria ja kitsamalt visuaalkultuuril on selles hästi-hästi oluline roll.

Selles mõttes küsimus, kas muretseda tulevaste vabakutseliste pärast, või kas nad ise muretsevad, siis ma arvan, et pigem mitte, eriti pikas perspektiivis. Aga lähiperspektiiv – just see, et lõpetan kooli ära, mis ma siis teen –, siis sõltuvalt valdkonnast ikka peab sellele mõtlema. Ma ise tulen muinsuskaitse poole pealt ja ikka me mõtleme, kellele me koolitame neid väga spetsiifilise erialaga spetsialiste. Aga teiselt poolt me ju kogu aeg valdkonniti jälgime ka tööturgu ja kui ma vaatan Eesti muinsuskaitse valdkonda ükskõik millisest suunast, siis kõik need on meie vilistlased. Ja siis on ikka üliuhke tunne ja niisugune tunne, et tegelikult on ikkagi midagi elus tehtud ja midagi ägedat on tehtud.

Eesti kõrgharidusse surutakse taas hiilivalt sisse õppemaksu. Kas teie olete selle vastu?

Jah, personaalselt mina nagunii, aga see on asi, mida me EKA juhtkonnas ikkagi viimase aasta jooksul oleme palju arutanud. Seal on kaks mehhanismi – üks on see, et see on justkui väike summa, millest on räägitud, 500 eurot semestri või aasta kohta, aga tegelikult tudengi vaates on see raha ju päris suur. Teistpidi institutsioonile on see õppemaks päris suur koormus.

Õppemaksuga saavutatav võit on väike võrreldes sellega, mis on kaotus, kui me mõtleme tudengitele või noortele inimestele, kes seda peavad maksma, ja seda ka teadmisega, et sa lõpetad kooli ära ja sul ei ole kohe tulemas rentaablit töökohta, kus sa kompenseerid õppimise ajal tehtud kulu.

Rektorite nõukogu korraldas suure diskussiooni, et arutada milline on ülikoolide ühine vaade. Võib-olla peabki mingid erisused tegema, et akadeemiad – kunstiakadeemia ja muusikaakadeemia –, mis on meie rahvuskultuuri hoidmiseks mõeldud organisatsioonid, ja kus õppemaksul on tegelikult miinuseid nii palju rohkem kui plusse, ei peaks õppemaksu tudengitelt koguma.

EKA vaadet, et meie oleme õppemaksu vastu, esindan igal juhul. Me oleme isegi sellise märgukirja kirjutanud põhjendustega, miks õppemaks on EKA-le pigem halb kui hea.

Uuringud näitavad, et Eesti tudengid töötavad õpingute ajal väga palju – kõvasti rohkem kui Euroopas keskmiselt. Ka EKA tudengid töötavad – nii erialaselt kui ka näiteks teeninduses. Kas see on halb või hea?

Kui meie olime tudengid, siis me ei pidanud töötama, aga nüüd on see kuidagi muutunud nii normaalseks, et kõik tudengid töötavadki. Oma poja sõprade järgi näen, et see on neile isegi nagu normaalsus ja see ongi osa nende elust, nad teistmoodi ei mõtlegi. Loomulikult ikka töötad kuskil ja see on nagu iseseisvale elule üleminek.

Tõesti, enamus tudengid tänapäeval töötavad ja kui nad seda saavad oma erialal teha, siis toetab õpet ja on väga teretulnud. Aga ega see kerge ei ole, ei nii meie vaates ehk siis nende vaates, kes õpetavad kui ka tudengi enda vaates, et kuidas mõistlik tasakaal leida, et õpe ka ikka saaks toimuda. Me oleme mõelnud tsükliõppele või moodulõppele, mis võimaldaks töötada. Aga teistpidi ma näen, kuidas oleme siin hädas just õppejõududena, sest me ei leia neid aegu, mis sobiksid tudengitele. Kasvõi kui meil on muinsuskaitse valdkonnas erialapraktikad, kus oleme nädal aega kuskil mõisas, siis kuidas see tudengite tööeluga sobima panna.

Samas on tore ka vaadata, et teenindussektoris on tudengitel teatud kohad, restoranid, mis just koosnevadki tudengitest tööjõust ehk et nad võimaldavadki hästi kergelt hallatavat graafikut, mida siis õppivad töötajad ise haldavad ja ise organiseerivad. See on ka hea õpe tulevaseks eluks ja hakkamasaamiseks, kuidas asju organiseerida.

Erialal töötamises ma pigem ei näe halba, see ikkagi toetab hästi õpet, ja mis meile alati ju öeldakse ja tahetakse, et peame liikuma järjest rohkem sinna suunas, et laseksime ülikoolist välja tööpõlluvalmis inimesi. Siin on alati see küsimus, kas ülikool ikka on see koht... Siis võib-olla see töötamine oma erialal jällegi omakorda seda kompenseerib.

Ühiskond on liikunud sinna suunas, et peame kogu aeg rööprähklema. Ja tegelikult, kui palju inimene on võimeline sellist asja tegema? Isegi kui pealtnäha tundub, et ta on, siis kas see ikkagi tegelikult ka nii on?

Eelmisel aastal kerkis EKA avalikkuse huviorbiiti, kui otsustasite peatada lepingu Iisraeli ülikooliga. Kuidas mõjutas see skandaal EKA kogukonda?

See päev, kui see plahvatas igalt poolt, oli kõige kummalisem päev EKA elus. Samal ajal, kui meid süüdistati antisemiitluses, toimus EKA-s kunstiteadlase Boris Bernsteini konverents, kes on üks meie tuntumaid juute. Konverentsi avas David Vseviov ja seda modereeris Mart Kalm, keda täpselt samal hetkel sõimati igalt poolt. See oli hästi vastuoluline hetk.

See päev päädis ammu organiseeritud juhtkogude jõuluõhtusöögiga ja kuna me kõik kartsime, et keegi kargab kaela ja hakkab sõimama, siis otsustasime, et lähme sinna koos suurema seltskonnaga. See ühtehoidmise tunne, samal ajal kui sind igalt poolt sõimatakse, andis meile teadmise, oleme nii ühtne meeskond, et saame selle kriisiga hakkama. EKA kogukonna ühtsusetunne suurenes.

Teistpidi pani see meid ennast hästi palju arutama ja mõtlema selle üle, kuidas me üldse nendele teemadele reageerime, mis me mõtleme sellest ja mis on meie konsensus. Tegelikult ülikoolid on ju autonoomsed üksused, kus mõtlemisvabadus, mõtete paljusus ongi ju see, mis ülikoolis peabki olema ja mis ülikoolist ülikooli teeb. Meie roll ongi siis ilmselt märksa rohkem, kui me seni oleme teinud, – ja mitte ainult meie, vaid ülikoolid laiemalt – neid diskussioone, mis eri meelsuste või eri arvamuste vahel tekivad, intelligentselt kureerida.

Me ikkagi õppisime sellest olukorrast hästi palju. Et kuidas ise seda juhtida ja kuidas ka seda enda jaoks kontseptualiseerida, mis see on siis, kui meil on koolis pro-Palestiina meelsus, aga samal ajal see ei ole ju EKA, vaid see on üks väike grupp EKA-st. Samamoodi kui me kogu aeg kipume ütlema, et noored mõtlevad nii, aga tegelikult kuulates noori, siis ka neil on väga lai skaala, mida nad mõtlevad, kuidas nad asjadesse suhtuvad. See ongi hea, et see nii on.

Vastuseks kriitikutele ütles EKA, et soovib Iisraeli ülikooliga lepingu peatamise otsuse sisuliselt üle vaadata, ja siis oli kriitikute ootus, et see tähendab, et jätkate lepinguga. Kas teete seda?

Keegi ei ole sellesse lepingusse väga süvenenud, aga see lepingu peatamine oli tõesti tehniline küsimus. Kuna sellega olid seotud teatud rahad ja kuna keegi ei olnud üliõpilastest neid rahasid kasutanud, siis oli olukord, kas need rahad lähevad sinna Erasmuse süsteemi tagasi või siis me selle lepingu peatame ja siis nad lähevad Eesti kõrgharidusinstitutsiooni, kus nad saavad mingil teisel otstarbel neid rahasid kasutada. Kuna see leping on peatatud, saab seda alati jätkata.

Aga ma arvan, et igaüks saab ka aru, et võibolla praegu ei ole see hetk, kus me tahamegi, et meie tudengid käivad kas Iisraeli ülikoolides või Palestiinas. Kui see olukord seal normaliseerub, siis meil on varem olnud ju mõlemaga, nii Palestiina kui ka Iisraeliga, lepingud. Siis me jätkame koostööd mõlema riigiga, sest meil ei ole kuskil isegi seda mentaliteeti või isegi mõtet, et me nüüd valime pooli.

Veel üks küsimus, millele EKA õppejõud ja lahkuv rektor on pidanud palju vastama, on see, kuidas käituda nõukogude sümboolikaga Eesti avalikus ruumis. Konservaatorina olete teie ka suurepäraselt sobiv inimene, kelle käest küsida, mida me peame tegema nende viisnurkadega.

See on keeruline küsimus, mida on siin juba mitu aastat pillutatud. Kui varem oli ikkagi muinsuskaitse see, kellel oli lõplik sõna öelda mälestiste kohta, siis nüüd tahetakse ehitusseadust muuta ja panna sinna sisse klausel, et sisuliselt igal pool, kus omanik näeb, et on mingit meelsust väljendav sümbol, siis ta võib ise sellega tegeleda ilma muinsuskaitsega kooskõlastamata. See on loomulikult väga hirmutav, kui mõtleme, et meil on ju väga palju mälestisi.

Asi ei ole ka ainult kunstimälestistes, vaid see on ka laiem küsimus, mida me oma ajalooga siis teha tahame. Kas peab tingimata mõned asjad lihtsalt hävitama?

Ajalugu ongi selleks, et seda mäletada, ja mäletada ka seda, mis meile võib-olla ei meeldi. Mida me peaksime tegema – ja mis ongi EKA teadusprojekti "Monumendi uued raamid" mõte –, et neid asju ei pea kustutama, seda mälu ei pea kustutama, vaid hoopis ümber raamistama. Selleks on palju nutikamaid vahendeid, kui et panna juurde mingi poster või rääkida, vaid saab kasutada loometegevust, mis EKA-s on jõuliselt olemas.

Meil on koostöös vabade kunstidega projekt kõige akuutsema monumendi, Tehumardi teemal, kus tahukad suvel võeti ära, aga see, mida nimetatakse mõõgaks, mis on üks vägevamaid monumentaalkunsti teoseid nõukogude ajast, on alles. Loomulikult on arusaadav, et venekeelseid kirju ja propaganda käsutuses olevad kirju ei taheta seal näha. Aga meid huvitab, kuidas seda monumenti hävitamata, hoopis kunstiliste vahenditega saaks Tehumardit ümber mõtestada. Sellega me praegu tegeleme ja kunstnikud on oma ideid pakkunud – oleme kunstikonkursi teinud.

Sama küsimus on Ohvitseride majaga Tallinnas, kus neid viisnurki on ju sadu. Neid viisnurki sealt maha võtta on peaaegu võimatu, see on sama, kui maja maha võtta. Siis võib-olla on palju targem leida loomevahenditest või loomeprismast võimalused, kuidas kogu see asi ümber mõtestada, nii et see ikkagi füüsiliselt säilib, sest see on ka ju osa meie ajaloost ja ega see ajaloo kustutamine kuidagi mälu ei kustuta.

Loomulikult ma olen väga teadlik sellest, et see punasümbol ju häirib meid kõiki, aga kuidas selle sümboliga tegeleda nii, et see ajalugu ikkagi jääks. Ja jääks ka see muinsuskaitseline pool, et tõesti need mälestised on ju märgid mingitest ajastutest, mille kaudu me mõtestame seda, kes me oleme ja kust me tuleme.

Teie olete oma karjääri jooksul restaureerinud väga erinevaid mälestisi – nii Niguliste kiriku peaaltarit – Rode altarit – kui ka Vene sõjaväelast kujutavat seinamaali Naissaarel. Kas nende töödega tegelemine oli emotsionaalselt erinev?

See on hästi erinev. Lisaks Naissaarele oleme veel restaureerinud Hara sadamahoonet, mis nüüd vee alla vajus. See merre vajumine oli natuke sümboolne, nagu metafoor või sündmus.

Loomulikult see, miks ta on ja mis asi see on, käib ikka ju konserveerimise juurde, see ei ole mehaaniline tegevus, nagu parandad augu ära, ja ei mõtle, kas see on sokk või kinnas.

Naissaare puhul oligi suur küsimus, mis sellega üldse teha. Juba see lähtepunkt, kui hakkasime seda restaureerima, siis esimene küsimus oli, mis asi see meie ajaloos on ja millest on see märk. Me tegelesime selle teemaga väga palju.

Restaureerimise ajal alustasimegi suurema projektiga, et üldse kaardistada, kus on Eestis need nõukogude sõjaväekunsti objektid, mis on meil säilinud, mis tähendus neil on ja miks nad peaksid üldse säilima. Mis sealt õudselt kihvtilt tegelikult välja koorus, oli see, et kui Rode altariga tegeleda, siis tegelikult ühiskondliku kõlapinda seal väga ei ole, kui just suur kultuurihuviline pole, aga seda nõukogude armee kunsti konserveerides, siis ükskõik, kuhu läksin, kõik hakkasid sellest rääkima. Seal olid seotud isiklikud mälestused, just meessool, kes olid olnud kuskil nõukogude armees ise kunstniku rollis. Abstraktne ajalugu muutus selle kaudu hästi palju inimeste ajalooks.

Tegelikult Euroopas on ju palju sellist dissonantset pärandit või rasket pärandit, millega me täpselt ei tea, mida teha, aga samas see räägib tihtipeale lugusid palju võimsamalt kui niisugune lihtne või lineaarne pärand.

Aga loomulikult on seal küsimus, mida ma olen endalt palju küsinud, et see kõik ju toimus enne Ukraina sõda, kas nüüd oleks võimalik selline projekt, et läheme nõukogude sõjaväekunsti konserveerima. Ma arvan, et pigem ei. Hästi oluline on see piir, et kui enne Ukraina sõda oli see ajalugu, meie ajalugu, mis rääkis meile väga palju erinevaid lugusid, siis ta järsku enam ei ole see üksnes ajalugu, vaid ta hakkas kõnelema tänasest päevast. Seal see nihe oli hästi suur.

Aga jah, küsimus, kas Rode altar või Naissaare militaarpannoo on samatähenduslikud, ja kas ma restauraatorina lähenen neile samamoodi, siis ei.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.