Riho Saardi sõnul on ta teos lisaks kõigele muule täis soovi harjumuspärase asemel midagi teisiti teha. Raamatute kirjutamine on kujunemas tema identiteedi osaks ja harjumuseks. Sel aastal peaks tal kokku ilmuma kolm raamatut. "See on juba liig mis liig," ütles ta ning diagnoosis end seetõttu grafomaaniks.

Kuna Saard on ise gospeli valdkonnas sees, peetakse teost psühhoanalüütiliseks. "Ma kirjutan ennast lahti mingil määral, seal Effataa gospelkoori tegevuses ma tõesti olin aktiivselt sees, 1977. aastast kuni 1990. aastate alguseni," sõnas ta. Tollal oli kristlikele ansamblitele ja kooridele suurim lava Oleviste kirik, järgmisena Metodistide koguduse väike lava Adventkirikus.

Gospeli mõiste muutus umbes 1960. aastatel, kui afroameeriklaste musta gospeli asemel hakati gospeliks pidama kristliku sisuga popmuusikat. Algupärast loomingut on Eestis kui ka mujal maailmas vähe. "Enamasti on kogu Euroopas ja Ameerikas sündinud gospel ikkagi jäljendamise tulemus," väitis ta. Eestis on suurim gospelikoht ikkagi Tallinn – siin on toimunud kõik gospelfestivalid, kus on kõik gospeltähed osalenud.

Eestlasele tuleb gospelmuusikast mõeldes pähe tavaliselt bänd Sõnajalg. Sõnajalad olid ühed esimestest, kes kristliku muusikaga raha teenida said, sest Eestis oli sel ajal religioonibuum. Kristlik muusika oli seni Eesti muusikamaastikul puudu, seega nad kasutasid selle võimaluse ära.

Saard alustas raamatu jaoks info kogumist avalikest arhiividest ja jõudis siis erakogudeni. Lisaks kirjutas ja vestles ta samal ajal elavate inimestega, kuigi nentis, et suulise ajaloo kogumisega on tohutud probleemid. Kuna tegemist oli keelatud ja ideoloogiliselt ohtliku muusikaga, hävitati läbiotsimise kartuses oma päevikuid. Saard leidis otsingute käigus üles mõned haruldased kadunud teosed, millega ta ka teoste helilooja õnnelikuks tegi. Kogu raamatu kirjutamise protsess võttis muude projektide kõrvalt tal aega seitse aastat.