Snarky Puppy liikmed: esimest korda elus on lahe kuulata ja mängida jazz'i

Tänavune Jazzkaar tõi publiku ette muusikud Bill Laurance'i ja Michael League'i, kes ka eelmisel kevadel Snarky Puppy koosseisus festivalil esinesid. ERR-ile antud intervjuus rääkisid muusikud nii oma loomingu arengust kui ka jazz'i muutumisest ajas.
Eelmisel kevadel olite siin oma bändi Snarky Puppy koosseisus, sel aastal olete duona. Kuidas te oma duo muusikat iseloomustaksite?
Bill Laurance: See duo on võimalus uurida dünaamilise spektri teist otsa. Aga ka nautida vabadust, mida duona mängimine võimaldab. Meil on omavahel tõeline arusaamine ja me proovime üksteist laval üllatada.
Olete varem võrrelnud oma muusikat fotodega. Mida te selle all silmas peate?
Michael League: Ma arvan, et lähenemine, mida me Billiga selles kontekstis silmas peame, on igal õhtul uute nüansside leidmine. Ja nagu Bill ütles, üksteise üllatamine. Me ei planeeri liiga palju ette, vaid naudime kontsertidel hetkes olemist. Nii et see ongi nagu foto. Sa ei tule igale kontserdile selle mõttega, et kõik peab olema ühte kindlat laadi. Püüame tõesti käsitleda igat esinemist unikaalse kogemusena, selle asemel, et üritada mingeid hetki uuesti luua. Mulle meeldib foto analoogia, sest see on lihtsalt hetk ajas, mille jäädvustad ja siis liigud edasi.
Duona on teil viimase kahe aasta jooksul ilmunud kaks albumit "Where You Wish You Were" (2023) ja "Keeping Company" (2024). Kas hoiate traditsiooni elus ja kas ka sel aastal on oodata uut albumit või uut muusikat?
B. Laurance: Kindlasti on juttu olnud ka kolmandast albumist. Millises mahus, seda me veel mõtleme. Tundub, et iga albumiga kaasneb veel suur hulk uusi võimalusi. Selles koosseisus oleks võimalik teha terve elu läbi muusikat, pole midagi, mida me ei tahaks katsetada.
Kuidas kirjeldaksite Eesti publikut? Eestlased on muidu tuntud kui tagasihoidlik või introvertne rahvas. Kas nad teie kontsertidel lasevad end ka lõdvaks?
B. Laurance: See on selline tore kombinatsioon – selles on mingi formaalsus ja viisakus, mis on imeline ja tekitab tunde, et meid tõesti kuulatakse, aga samas on kindlasti ka tunda, et nad lasevad end vabaks. Osa meie tööst on panna publikut tundma, nagu nad on osa bändist, eriti juhul, kui meid laval on ainult kaks.
Me tõesti tahame, et publik tajuks kontserdil unikaalset hetke, et nad tunneksid, nagu nad oleksid esmakordselt millegi tunnistajaks, nii nagu meiegi. Õhtu lõpuks loodame, et oleme kõik koos kogenud midagi ainulaadset. Kui suudame selle saavutada, siis on seda publiku reaktsioonist tunda. Ja see on suurepärane.
Milline roll on jazz-muusikal tänapäeval? On see žanr, mis on ajaga populaarsemaks muutunud?
B. Laurance: Jazz tähendab minu jaoks vabadust ja kaasamist. Minu jaoks on jazz'is ilus asi see, kui palju kaasavamaks see on muutunud, see ei ole tegelikult seotud mingi kindla stiiliga. Siduvaks teguriks on improvisatsiooni element ja seeläbi ka vabadus.
M. League: Esimest korda minu elu jooksul on lahe kuulata või mängida jazz'i. Kui ma käisin ülikoolis, siis see ei olnud lahe. Ja kui ma alustasin Snarky Puppyga, ei olnud see üldse lahe. Jazz ei olnud kogu aeg olnud moodne, populaarne või šikk. Kui sa mängisid 2007. aastal jazz-kontserdil, siis olid publiku hulgas ainult teised jazz-muusikud.
Ma arvan, et tänud mitmetele ansamblitele 2000-ndate algusest, kes segasid jazz'i hiphopi, funk'i, soul'i, RnB'ga ja gospeliga, astus jazz varasematest piiridest välja. Kõik need erinevad žanrid segunesid traditsioonilise jazz'iga. Mina olen näinud 2004. aasta, kui ma alustasin Snarky Puppyga, ja 2025. aasta vahel tohutut tõusu. See on peaaegu nagu täiesti teine žanr. Nagu Bill ka ütles, siis asi on kaasamises ja mida kaasavamaks see žanr muutub, seda rohkem jõuab see inimesteni, kes varem ei olnud jazz'ist huvitatud.
Teie ise ka n-ö hägustate žanrite vahelisi piire. Kas teete seda teadlikult või juhtub see pigem loomulikult?
B. Laurance: Ma arvan, et Snarky Puppy puhul sai see alguse gospelist, sest mitmed bändiliikmed hakkasid mängima gospelkirikutes. Selles mõttes juhtus see üsna orgaaniliselt. Me räägime tihti rõõmust muusikas, mis minu arvates pärineb lõppkokkuvõttes gospelitraditsioonist. Aga Snarky Puppy puhul on asi selles, et bändis on nii palju erinevaid liikmeid, kes kõik omakorda mõjutavad meie muusikat. Meil on nii palju erinevaid asju, millest inspireeruda.
M. League: Snarky Puppy ja ka see duo koosnevad inimestest, kes on väga uudishimulikud, kes kuulavad palju erinevat muusikat. Nii et see on tegelikult väga loomulik, et kui sa kuulad mitmeid erinevaid muusikažanre, siis tulevad nende žanride elemendid oma loomingus esile. Tegelikult tuleb isegi rohkem pingutada selle nimel, et mitte olla liiga palju mõjutatud. Tihti juhtub see, et bändis kuulatakse palju erinevaid asju ja siis hakatakse võib-olla kirjutama lugu, mis sisaldab kuulatu elemente.
Aga kui sa lihtsalt ei mõtle nende stiilide või žanrite peale, või ei eralda neid ja mõtled neist lihtsalt kui muusikalistest ideedest, siis on see justkui loomulikum viis muusikat kirjutada. Väljakutse on segada žanre, mis tavaliselt ei sobi kokku. Nagu toiduga. Näiteks ma armastan peekonit ja ma armastan jäätist, kuid need asjad ei pruugi kokku sobida. Samas ma olen söönud peekonijäätist, mis oli hämmastavalt hea, aga seda sellepärast, et kokk teadis täpselt, kuidas seda jäätist luua. Nagu kõigi asjadega on oluline tasakaalu leidmine.
Ja lõpetuseks – millised muusikud inspireerivad teid praegu kõige rohkem või kelle loomingut te imetlete?
B. Laurance: Mul tuleb esimesena pähe Fabiana Palladino, kes andis eelmisel aastal plaadi välja. Tal on väga lahe stiil. Ma arvan, et ta on paljutõotav muusik.
M. League: Ma olen nii Louis Cole'i kui ka Genevieve Artadi suur fänn. Ma arvan, et nende sooloprojektid on nii mitmel erineval moel suurepärased ja nii erinevad, kuigi neid seostatakse sageli, sest neil on koos bänd Knower. Samas ma arvan, et ka et Knower on suurepärane. See, mida nad esindavad just artistidena, ei ole lihtsalt lahedate albumite tegemine. Neil on imago, artistidena on neil isiksus, mis nende tõelist mina väga täpselt peegeldab.
Nad mõtlevad väga kunstiliselt, kuigi nad teevad muusikat, mis on teatud mõttes nagu popmuusika. Nad teevad seda väga loomingulisel, rikkalikul, sügaval moel. Nad on kunstnikud. Mõtlevad kogu aeg sellele, mida nad tahavad öelda. Ma ei suuda ette kujutada, et Louis' või Genevieve oleks rohkem kui ühe sekundi oma elust mõelnud sellele, mida teised inimesed tahavad, et nad teeksid.
See on väga oluline, eriti ajal, mil me otsime sotsiaalmeedias vahetut kinnitust kõigele, mida me teeme. On vinge, et maailmas on selliseid inimesi. Nii et nad inspireerivad mind paljudel tasanditel. Ja muidugi, muusikaliselt on hämmastav see sügavus, mis nende loomingus on.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor