Jazzkaar kasvas vahepeal tohutult suureks ja žanri tõlgenduski valgus laiali. Kui selle aasta festivali põhiprogrammis mõni esineja jäigi džässist kaugemale, siis enamasti side džässiga ikka säilis. Põnev on jälgida, kuidas ka Eestis sündinud-kasvanud muusikute koosseisud on järjest rahvusvahelisemad ning festivalile hiilivad läbivate teemadena poliitika, argielu ja koduigatsus. Kõige rohkem rõõmu tunnen tänavu noorte muusikute üle, kellest paljud ei ole küll enam teab mis noored eluaastate poolest, aga omaloomingu küpsemine võibki džässis võtta kaua.

Klahvpillimängija Mikk Kaasik ja tema bänd vallutasid kuuekesi väikese Fotografiska lava sellise suhtumisega, nagu annaksid parasjagu õhtust klubikontserti suurel Von Krahli laval (või äkki juba staadionil?). Saali tulvas elu ja uus saund. Töötunkedes muhe seltskond andis mõista, et töö tahab tegemist, aga lustides. Soolosid küttis võimsalt Mikk Kaasik ise ja lubas seda teha teistelgi – kogu bänd töötas nagu kellavärk.

Laulja ja vioolamängija Kristjan Kannukene on heas mõttes veider kuju: ta on valinud teemad ja esinemisvormi, mis ei kuulu tingimata mu lemmikute hulka, aga ta haarab sellegipoolest täielikult oma teekonnale kaasa, ilmutades kohati sellist õrnust, et ma kardan, et ta läheb järgmise kõlaritest kostva prõksuga katki. Ta on parimas mõttes suur lavaisiksus, kes on muu hulgas teele kaasa saanud Rein Rannapi kustumatuid mõjutusi – aga mitte ainult. Tema võlu peitub selles, et ta võib alustada popballaadist, minna üle performance'ile ja jõuda lõpuks funk'i-teele.

Madis Muuli looming on varem kõrva jäänud selge omapäraga (meenutan eelkõige tema koosseisu LUUM albumit "The Guide"): selles on isikupärane rahu, ent ka omapärane laadika, mis Euroopa kõrvale kõlab värskelt, mitte äraleierdatult nagu suur osa džässivormeleid. Jazzkaarel esines Muul trioga ja taas kuulasin, et õieti ei meenuta miski tema klaveritrio juures vana head USA ega Euroopa džässi, see on pigem voolav, kuid ennustamatute karidega teekond. Vahetevahel oli kõlaruumi rõhutatud elektroonikaga, kuid elektroonika ei mänginud muusikas kunagi pearolli. Ka trio kontrabassisti Raimond Mägi pillikäsitsemise viis on pigem meloodiline, mitte ainult rütmi­funktsioonis nagu paljudel festivalil nähtud mängijatel, kellest mitmed olid küll muljetavaldavad. Madis Muuli trioga koos oli laval India muusik Giridhar Udupa, kes mängis peamiselt kitsa suuga savipotil ehk traditsioonilisel instrumendil ghatam'il ning tõmbas selle ja hääleimproga publiku muljetavaldavalt kaasa.

Üks välismaal elavate Eesti noorte muusikute ühisosa paistab olema see, et kipub tekkima koduigatsus, mõningane eksistentsiaalne kriis ja enese aktsepteerimise raskused. Muusikas väljendub see tihti kurvameelsuses. Sagedasti kasutatakse mitmerahvuselises keskkonnas õppides ja arenedes toetuspunktina rahvalaulu. Nii väljendas kontrabassil musitseeriv Kertu Aer, et raske on viia kokku eestikeelses keskkonnas kodumaal ja Norras teiste keelte mõjualas olevat mina. Ansamblile Kertu Aer 4 tehtud looming ongi valdavalt melanhoolne, eriti klassikalisest muusikast inspireeritud plokk, mille hulgast torkas kõrva lugu "Insomnia".

Ühes loos oli rahvalaulu kasutanud ka pianist Mathei Florea: "Meil aiaäärne tänavas" viis kõlas võõralt, aga meenus, et see ongi nähtavasti saksa päritolu. Mathei Florea Berliinis tegutsev koosseis New Grounds astus üles tõesti imelise kitarristi Gilad Hekselmaniga (kõlas kohati nagu Pat Metheny). Ansambliga oli aga see lugu, et millegipärast läks alati huvitavaks siis, kui keelpillikvartett vaikis: arusaadav, et keelpillidele kirjutatud osa kehastas muusikalises materjalis korrapära, aga mind köitis rohkem see, mis juhtus vahepeal. Bassi­mängija Christian Müller ja trummar Johannes Metzger hoidsid imehästi koos suurt ansamblit, ansamblijuht Florea jäi enamasti (vähemalt muusikas) pigem tagaplaanile.

Kõige isikupärasemalt on rahvalaulu oma loomingus kasutanud Karmen Rõivassepp, kelle meeleliigutus tipnes kontserdi lõpus: ta oli pisarateni õnnelik, et saab oma muusikat teha kodupubliku ees kogu suure Taani bigbändiga. Mullu Eestis ja Taanis mitmete auhindadega pärjatud laulja-helilooja Karmen Rõivassepp ja Aarhusi Džässorkester andsid ühe festivali meeldejäävama kontserdi. Karmenil on erakordne oskus jutustada pehme sillerdava häälega argistest, ka rasketest teemadest, näiteks vägivaldsest suhtest ("I Was Just Asleep"), nii et see läheb otse hinge. Keerulised jutud paigutab ta kavas vaheldumisi näiteks eesti rahvalauludel põhinevate lugudega, mis on sageli imeilusas seades või elektroonilise taustaga. Heliloojana on tal erakordne meloodia kujundamise anne ning ka harmooniad on kohati ebamaised. "Jazzkaare" kavas olid vokaaliga lood enam-vähem pooleks instrumentaalpaladega ja orkestrimuusikud said palju soleerida, väga omanäoliselt kõlas baritonsaksofonile kirjutatud pala. Ka lauljana ei taotle ta virtuoossust, vaid muusika on sõna teenistuses, ometi on hääl ka üks mahe instrument teiste seas. Haruldaselt mõjuv komplekt. Tähelepanuväärne on, et Aarhusi orkestriga on ta plaadistanud ja esitab kava, mille raamistavad Juhan Liivi sõnadel laulud ("Ma ei näe enam" ja "Lauliku talve­üksindus"), ühtlasi nimetas orkestrijuht Nikolai Bøgelund teda kõige paremaks heliloojaks, kellega see orkester on koostööd teinud.

Korüfeed

Idee poolest on olnud vahva mõte töödelda Jazzkaarel mõne eesti helilooja muusikat džässivõtmes ja mõnikord on see olnud elamusrikas, aga sama skeemi alusel ei pruugi asi alati töötada. Jaan Räätsa "Marginaalides" leidub muidugi töötlemisväärset, ent mulle näitas avakontsert, et alati ei pea, nui neljaks, töötlema kogu tsüklit, isegi kui autor on muusikule hingelähedane. Pianisti ja helilooja Kristjan Randalu kontsert "Marginaalid ja dividendid" ei olnud midagi ülearu kõnetavat, vahest sellepärast, et meeldejäävaid teemasid oli vähe ja puudus vajalik nihe. Eelkõige tuli korduva teemana välja varem Vaiko Eplikuga välja antud albumil "Lahkhelid" olnud "Marginaalid III". Heas mõttes kiiksuna tooksin sel kontserdil esile Taavi Kerikmäe (klahvpillid ja elektroonika), keda näeb kahjuks džässiolukorras laval harva. Tema soolod tõid sellesse kompotti elu ja lisasid kohati Sven Grünbergi vaibi. Teistel (tipp)muusikutel lasi see kava vähe nähtavale tulla. Minu arvamus jääb minu arvamuseks, aga džässiauhindade žürii pidas Kristjan Randalut siiski teist korda aasta jazzmuusiku tiitli vääriliseks.

Naissoo Freeform Quinteti puhul oli lahe, et bändis on koos väga eri vanuses muusikud: Tõnu Naissoo sünniaasta on 1951, noorimal ehk Karl-Juhan Laanesaarel 1991 (kahtlustan, et tema oli sel festivalil kõige rohkem kordi laval). Laias laastus vaheldusid Naissoo klahvisoolod (ja klahve oli tal vähemalt viis) Meelis Vindi helimaalingutega bassklarnetil. Meeldivalt UFO-lt kõlav kooslus: natuke 1980ndaid segatud Chick Corea kõlamaailmaga.

Keelepeksjate nime all olid lavale üles rivistunud fantastilised muusikud, kes on võimelised imelisi soolosid laduma kas või "Juba linnukeste" peale. Võtkem kas või kitarristid Marek Taltsi või Jaak Sooääre, kes pingutasid mõlemad, veri ninast väljas, et rahvalauludel põhinev muusika kuhugi viiks. Umpa-umpa paneb publiku kiirelt käsi plaksutama, isegi džässivõtmes. Küllap on bändil jaanipäev juba broneeritud. Külalisesineja Jaan Pehki osalus mõjus vaheldusena, ent mõneti ka võõrkehana, välja arvatud kaunis "Miks Jaani oodatakse", Veljo Tormise "Jaanilauludest" pärit loo töötlus.

Maria Faust andis ansambliga The Economics Jazzkaarel vaestele säästukontserdi, mille piletid olid "Rahamaa" omadest märksa odavamad (maksimaalselt 54 eurot). Ansambli kõla kirjeldusena torkas alustuseks pähe sõna "balkanlik". Muusika moodustas koos Tõnis Niinemetsa ja Karmo Nigula ette loetud eri pankadest pärit rahapesuteemaliste tekstidega (dramaturg Mehis Pihla) tervikliku Ida-Euroopa kombo. Miljonid voolavad ühelt kontolt teisele, panga kliendihaldurid rikastuvad ega mäleta täpselt, kust raha üle jäi (smaili). Traagilisena mõjub, et too rahapesutegevus oli Eesti pankades täies hoos, kui Venemaa oli juba Ukrainasse tunginud.

Õnneks lasid näitlejad vahepeal enda ja teatri ka unustada ja lihtsalt kontserdil mõnuleda. Kuigi muusika on kirjutatud lavastuse tarvis väikeste karakteersete lõikudena, on seal iseseisvat nauditavat muusikalist materjali küllaga. Iga pala on nähtavasti mõeldud alla joonima üht lavastuse meeleolu ja kui mõelda, mis on Fausti tavalistel kontsertidel teisiti, siis just areng: harilikult areneb tema muusikas meeleolu aeglaselt, kuni ilmneb suur emotsioonipuhang, mis haarab kuulaja täielikult endasse.

Välismaa värk

Trummarid Christian Lillinger, Arkadii Gotesman ja Kresten Osgood alustasid ülivaikselt, peaaegu märkamatult võrdlemisi performatiivsete elementidega (nt vaatas Osgood oma trummitaldrikut mõnda aega, nagu tutvuks väärisesemega esimest korda). Kaua säilis mitmekesine ja kõrvale meeldiv helipilt ning lust mängida vaikselt, mitte kasutada kolme trummikomplekti mürapotentsiaali. Ent vaiksed helid annavad võimaluse minna õige valjuks: varsti kaotas üks kulminatsioonis trummipulga, teine vahetas trummikomplekti lihtsalt puuhalu vastu ja kolmas pidi seda tsirkust siis vahepeal üleval hoidma, kuni dünaamika taas vaibus. Edasi tulid mängu juba vähese veega veiniklaas ja kuivatatud lill ning Fotografiska kohvikust kostvad hääled hakkasid tunduma täieõiguslikud impro osad.

Kui saabus erikülaline Maria Faust, läks alles õigeks trummipeksmiseks, sest emand lasi emotsioonid valla (kõige vägevam ja vahetum on Faust kahtlemata free'd mängides – siis ilmnebki see pikk areng, millest "Rahamaa" kontserdil puudust tundsin) ja kõik kolm trummikomplekti pidid talle toeks olema. Uut ebajumalat ma omale ei leidnud, kuid Osgood jääb üheks ebatrummarlikumaks, voolavama käekirjaga trummariks, keda olen viimastel aastatel kuulma juhtunud (eriti tugeva elamuse sain mullu, kui ta esines Maria Faustiga duos – siis oli rohkem õhku kui nüüd).

USA saksofonimängija Lakecia Benjamin mõjus pisikest kasvu marakrattplikana, ehkki seda ta, selgub, ei ole. Mitte et ta meloodiat mängida ei oskaks, aga tema saksikõla on päris agressiivne – nagu ka räpp. Ja ometi kõlas tema esituses üks huvitavamaid Coltraine'i loo "My Favourite Things" töötlusi, mida olen kuulnud. Kontserdi jooksul sai koosseis näidata end väga mitmekülgsena: tal on meeldivalt multikultuurne ja hullu kõlaga bänd, mis toimib toredasti kreisilt ka ilma temata, tiksub väga erksalt või suisa müriseb taustal.

See, et USA muusikud tahavad hakata siia kolima, ei ole praegu märk üksnes Eesti ilusast loodusest, vaid sellest, et nad ei tunne end nüüdses poliitilises segaduses oma kodumaal hästi. Tervituseks tuli Lakecialtki pikalt poliitilist juttu: et USA peab jälle rahu saavutama ja oi kuidas talle meeldib Eesti. Lakecia ütles mitu korda, et tahab tulla Eestisse elama, aga olevat ainult üks mure – viisa. Selle tarvis palus ta kontserdi vahepalana Eesti parimad mehepojad lava ette saata, et saaks parima abikaasa välja valida. Kahjuks tahtjaid ei leidunud. Nali jäi justkui poolikuks – kui üldse mingi nali oli.

James Carter Organ Trio pakkus vahelduseks mitmele minimalistlikule popilähedasele koosseisule eheda energiaga traditsioonilisemat USA džässi. Üks kontserdi eredamaid hetki oli, kui peategelane, saksimängija James Carter ehitas soolo üles dialoogile saalis häälitseva lapsega. Mingi hetk hakkasin suisa oma reaalsustajus kahtlema: kas vanemad on lapsega tõesti kontserdil nii kaua edasi, kuigi suur osa publikust ei saa rahulikult kuulata, või on see n-ö kunstlik sekkumine ehk saalist lastakse kavalalt lapse kilgete salvestisi, et oleks, millele reageerida. Peale tenor- ja sopransaksofoni vahetanud Carteri, kel ei näinud leidlikkusest ega attitude'ist puudust olema, oli ülimalt sümpaatne ja mõnus ka Gerard Gibbs Hammondi orelil.

Prantsuse koosseisu Poetic Ways oli meeldivalt hull kamp, kelle kohta ei osanud esimese kolme looga midagi arvata. Alguslugu, spirituaal "We've Got the Whole World in Our Hands", puges kohe südamesse, sest Laulja Célia Kameni on natuke nagu prantsuse temperamendiga Sade: tema pehme, aga võimas, väga muutliku tooniga hääl koos parasjagu pöörase bändiga moodustas müstilise maailma, kus tahaks viibida kaua. Kontserti iseloomustas metsik eklektika: oli latiinorütme ja mõttesügavust, sujuvalt liiguti näiteks koonduslaagris loodud esimeselt antifašistlikult laulult r'n'b peale ja kuigi seegi kõlas suurepäraselt, oli vaoshoitud emotsioonidega salapärane osa lauljal ja kogu bändil kõige nauditavam. Kui harilikult jäetakse lõppu midagi sellist, millega võimsalt publikule meelde jääda, siis need muusikud tegid lõpulooks mõnikümmend sekundit väga nummit improt, nii et kontsert justkui haihtus õhku.

Bändi juht Raphaël Imbert oli saksi­mängijatest kogu festivali peale mu lemmik. Kahtlemata poliitiliselt ebakorrektne seisukoht arvestades, et Maria Faust osales koguni mitmel kontserdil (Faust nägi siiski palju šikim välja). See mees siin oli ometi ülimalt spontaanne ja viis emotsiooni nullist lakke, nii et see oli tõesti mõjus, aga mitte maitsetu.

Poppoppop

Publiku üldine maitse läheb ikka popilikumaks ning Berliinis tegutsev Lambert esines veel ühe lihtsate teemade ja harmooniatega klaveritrioga, milliseid on praeguseks kuuldud palju-palju. Näen, et sellistel džässi ja popi sildadel on tähtis roll: tänu sellistele artistidele ei ole džäss üksik saareke, vaid publikul on võimalik sellesse maailma järk-järgult sisse elada ja valida omale sobiv sügavus- ja keerukusaste. Minul oli siiski Lambertit kuulates igavavõitu ja muusikast rohkem hindasin tema lobedat suhtlusoskust, kuigi kuuldavasti varjab artist end maski taha just esinemis­ärevuse tõttu.

Kaks fusion-kollektiivi Snarky Puppy liiget Bill Laurance ja Michael League andsid Von Krahlis kahekesi kammerliku atmosfääriga kontserdi, mida oleks muusika poolest loogilisem kuulata väiksemas saalis, ehkki Fotografiska väiksel laval olid just enne neid esinenud üheksa muusikut. Aga turundus ja nõudlus määrab: kuna nad on kuulsa bändi poisid, siis oli saal huilgavaid austajaid täis.

Klaveri (Laurance) ja udi (League) ootamatu kooslus kõlas mahedalt ja moodustas mõnusa oleskelumuusika. Kuigi suuresti Lähis-Ida aladel levinud udiga saab mängida veerandtoone ja väga araabiapärast muusikat, oli seekord laval läänepärane minimalistlik kõlapilt, mis tõi esile kahe mehe koostöö ja kohalolu, kusjuures meeldival kombel oli enamasti raske eristada eelkomponeeritud ja improviseeritud materjali. Kui League läks üle akustilisele bass­kitarrile, läks helipilt põnevamakski: oli näha, et nauditakse just duos musitseerimist, nii et on õhku ja improviseerimisruumi, teised muusikud ei sega – muidu teevad nad muusikat rohkem suure koosseisuga.

Ka seksika hääle ehk külmetusega võidelnud laulja, multiinstrument ja helilooja Luísa Sobral ei esinenud seekord eriti džässiliku kavaga, kuid tema võrratult vahetu suhtlus ja armas isiksus võlus publiku kiiresti, isegi kui muusika jäi pikapeale ühetaoliseks. Väga pehme ja sooja kõlaga bänd tekitas atmosfääri, nagu oleks käes suvi, ja tema jutustav, seekord harilikust kähedam hääl sobis selle peale nagu valatult.

Popilik muusikavalik laieneb muidugi ka õhtuste klubikontsertide kavadesse, mis seob Jazzkaare kuulajaskonda tavapärasest laiema publiku. Minu tutvusringkonnas soovitati mitmelt poolt Adi Oasist, kes olevat ülihea kontsertartist, basskitarri mängiv laulja (ikka koos bändiga). Ma ei vaidle vastu, aga läks ikka aega, et energia saalis liikuma hakkaks. Ka Anomalie võib produtseerida köitvat muusikat, aga kontserdiolukorras ei kõnetanud. Kui klubivööndist kedagi esile tuua, siis eelistaksin Hollandis tegutsevat noorte ansamblit Roseye. Selles koosseisus oli esil maheda, ent sisendusjõulise häälega laulja ja saksimängija Tallulah Rose, sealjuures ei saa öelda, et vokaal oleks olnud selles džässi ja klubimuusika sulamis tähtsamas rollis kui instrumentaal: bändis olid näiteks hästi tugev bassimängija Deborah Slijkhuis ja klahvpillimängija Joshua Lutz. Ka Anna Kaneelina oli pandud esinema klubivööndisse, festivali põhiosa lõppkontserdile. Anna Kaneelinamuusika on praeguseks nagu eneseotsinguvorm ja esinemine tseremoonia, kuhu publik on sattunud kogema midagi rohkemat kui kontsert. Meelde tuleb The Doorsi meditatiivsus: muusikas on aina enam korduvust, tähtis on sõnum ja nõiduslik liikumine.

Jazzkaare kavas oli tänavu võimalus midagi valida nii nõudlikumale-keerukamale kui ka lihtsamale-popilikumale maitsele. Ent festivali avaliku rahastuse kokkutõmbamine mõjutab arusaadavalt ka eksperimentaalsema kavavaliku ulatust ja ometi oli korraldaja seisukohalt kõik õige, sest saalid paistsid enamjaolt olema täis.