Arvustus. Kolm kontserti, kaks elamust

Kui ühe nädala sisse mahuvad A Place To Bury Strangers, James Carter Organ Trio ja kasvõi Hexis, pole Tallinnal Euroopa suurlinnadega võrreldes häda midagi. Alati võib tahta rohkem, kuid asi polegi ju niivõrd selles, kui palju, vaid pigem selles, mida suudavad kontserdikorraldajad pakkuda, kirjutab Tõnu Karjatse kontserdiarvustuses.
Jazzkaar on juba 1990. aastast toonud Tallinna selles valdkonnas tegutsevaid artiste, laiendades publiku silmaringi ja harides kohalikku jazz'i-skeenet, või vastupidi. Paavli Kultuurivabrik tähistas äsja oma esimest sünnipäeva, kuid on juba kinnistanud end siinsete melomaanide rõõmuks piirkonda külastavate bändide tuurikalendris. Tundub muidugi meelevaldsena kõrvutada kaht sedavõrd erineva publikkonna ja profiiliga elamustepakkujat, seda enam, et kui oma kindla muusikalise kavaga Jazzkaarel on tulnud otsida toimumispaika, siis Paavli Kultuurivabrik on koht, mida läbivad väga erineva iseloomu ja žanrilise kuuluvusega grupid või artistid.
James Carter Organ Trio esinemine laupäeva õhtul Von Krahli teatris oli üks neist elamustest, mille pärast Jazzkaarel toimuvat silmas pidada. Carteri enda saksofonihelides, Gerard Gibbsi Hammond oreli õõvastavas gruuvis ja Alex White'i löökpillikompositsioonides kajasid cool jazz'i impersonaalne üksindus, samas ka kõiki ühendav spirituaalsus ning svingiv rütmiskeem. Kuulaja sai seda, mida ta tuli otsima ja võib olla isegi enamgi. Elava muusika võlu ongi selles, et see sünnib koha peal, isegi kui kompositsioonid, teemad, elemendid juba varasemast tuttavad.

Kuulaja ootus põhineb usul, et laval toimuv on ainulaadne, justkui iseenesest tekkiv. Sama oodatakse ka kontsertalbumitelt, mis peaks edasi andma kas stuudiomaterjali kordumatut esitust või kontserdipaiga ainulaadset kõla. Kui ilmuks salvestis James Carter Organ Trio Tallinna kontserdist, oleks see ainulaadne mitte ainult hea akustikaga saali pärast, James Carteri dialoog saali kõige noorema kuulajaga oli ühtlasi muusika võlujõu demonstratsioon - Carteri saksofon võttis üle, jäljendas ja andis ette uusi noote lapse naerule ning rõõmsatele hüüatustele Muusika tähelepanu üle. Carter justkui näitas, kuivõrd lähedal ja lahutamatu on muusika me endi emotsioonidest tekkivatele helidele, see on üks helimaailm, millel vaid erinevad avaldumisvormid.
Midagi samasugust toimus reede õhtul Paavli Kultuurivabrikus A Place To Bury Strangers kontserdil. Karismaatilise trummari Sandra Fedowitzi rütmiskeemides on cool jazz'iga sarnased ürgsed alged, kuid need on kasvanud läbi rokkmuusika arengu teises, metsikumas suunas. Lihtne oleks öelda, et "Jazz Is Black" ja "Rock Is White", kuid see oleks lihtsalt lääne muusikaajakirjanduse tekitatud kulunud stereotüüpide ülekordamine. Midagi siin siiski on, sest mustanahaliste esituses kõlavas jazz-is on mingi teatud nimetamatu uhkus, mis ulatub põlvkondade taha, Musta Mandri traditsioonidesse. Rokk-kontsertidel sellele ei mõtle, kuna roki žanritesse ja väljendusstiilidesse suubunud tribal-power jõuab kuulajani isegi et vahetumalt.

A Place To Bury Strangers on juba olemuselt kontsertbänd – nende vihased, vabastavad ja haaravad rütmid ning kitarririfid koos Oliver Ackermanni justkui eemaloleva vokaaliga loovad enesesse tõmbava helimaailma, millesse võidki uppuda. Üks osa kontserdist toimub reeglina ka saalis, vaatajate keskel. Ligi veerandtunnine kompositsioon saalis tasandab distantsi artisti ja kuulaja vahel, kaob vertikaalne hierarhia kunstniku ja tema adressaadi vahel ning see, kellele muusikat esitatakse, saab osaks loomisprotsessist, kui mitte muidu, siis kasvõi selili langevat artisti kinni püüdes. Siin on sisuliselt midagi sarnast James Carteri mänguga saali noorima muusikasõbraga, vahe on vaid meetodis, kuidas publikut kaasata. Muusikaga kaasnev ja sellest tekkiv ekstaatika on sama, olgu ta siis rafineeritud cool-jazz'is või toores ja mürarikkas space-rock'is.
Elav esitus tahab alati saada ruumi kaasaelamiseks. See, kuivõrd kokkusurutud on kuulajaskond või kuivõrd piiratud on nende liikuvus, sõltub korraldaja võimalustest, kogemusest ja tihti ka maailmanägemisest. Ehk siis ka sellest, mis piirini on korraldaja valmis minema läbimüügi tagamiseks. Selle artikli kontekstis võib kindlalt väita, et A Place to Bury Strangersit istudes kuulata ei saaks, küll aga pidi istuma James Carter Organ Trio esinemise ajal, ehkki seal oli lugusid, mis juba olemuselt tahavad samasugust vaimustunud kaasaelamist nagu gospelitega jumalateenistused mõnes Harlemi kirikus.

Seevastu neljapäeva õhtul Jazzkaarel Von Krahli teatris esinenud Adi Oasis tantsima ei tõmmanud, ehkki kella 22.00 algusega kontsert oli ilmselt plaanitud kui "klubiüritus". Adi Oasise ja ta bändi kontserdil võis ära tunda neid mõjutanud muusikalisi liikumisi ning elemente, kuid see sulam jäi lahjaks ning ansambli ja Adi enda võtted publikut kaasata pigem formaalseks, pealiskaudseks sisendiks nutitelefonidega muljete vahendajatele. Nutitelefonide ekraanid särasid ka Paavlis, kui pilkases pimeduses toimuvat tantsupõrgut püüti telefonidesse jäädvustada. Von Krahlis James Carter Organ Trio esinemist nautinud soliidsemas vanuses publik jättis oma telefonid enamuses rahule, kuid ka seal oli neid, kes ei suutnud vastu panna talletuspainele.
Mälu funktsioonide delegeerimine nutiseadmele näib aga üha enam mööduva tendentsina kultuurisündmustel, ehkki saab ju mõista soovi talletada ja ka jagada mõnda hetke või poosi artisti esinemisest, mis vähemalt toimumise hetkel näib äärmiselt kõnekas.
Toimetaja: Rasmus Kuningas