Möödunud aastal tuli ootamatult teade, et Oasis tuleb pea 15 aastat pärast lahkuminekut uuesti kokku ja läheb tuurile. 

Kui Eestisse jõudis üheksakümnendatel alustanud, biitlitest ja briti punkbändidest inspiratsiooni saanud töölisklassi kuttidest koosnev bänd eelkõige kitarriballaadiga "Wonderwall", siis enda kodumaal suutsid nad ülehelikiirusel vallutada muusikaedetabelid, esineda kahel õhtul 250 000 inimesele ja pidada tulusat edetabelilahingut "kunstikoolipoiste bändiga" Blur.

2009. aastal läksid kaks venda, laulukirjutaja Noel ja laulja Liam Gallagher Pariisis lava taga parandamatult riidu. Noel lahkus toona bändist ning toimuma pidanud kontsert ja sellele järgnenud tuur jäid ära. Noel alustas soolokarjääri ja kinnitas aastate jooksul korduvalt, et Oasisega on lõplikult kõik. "Me olime koos 20 aastat, kui sa meid ei näinud, kurb… Mina ei näinud Sex Pistolsit," vastas ta ajakirjanikele, kes temalt järjepidevalt Oasise kohta pärisid.

Teatele, et bänd tuli tagasi kokku ja läheb tuurile, ei järgnenud mingeid selgitusi – ilmus vaid hulk kontserdikuupäevi. Vennad ei andnud sel teemal intervjuusid. Kui uskuda Briti meediat, siis pidid nad tuuriks valmistuma eraldi prooviruumides. Väidetavalt on neil ka kontsertidel eraldi riietusruumid ja nad saabuvad kontsertpaika eraldi transpordiga.

Laupäev digitaalses piletisabas 

Mullu 31. augustil tulid piletid müügile. Panin endale selleks kuupäevaks meeldetuletuse, oli laupäev.

Iirimaa kuupäevadele avati müük paar tundi varem kui mujale ning umbes tunniga olid järjekorrad küündinud seal juba sadadesse tuhandetesse. 

Ma sihtisin kõige magusamat kuupäeva – bändi kodulinnas Manchesteris toimuvat esimest sealset kontserti (tuuri avakontsert toimus nädal varem Cardiffis).

Ticketmasteris kasutaja tehtud, seisis ees nobedate näppude voor klikkida võimalikult kiirelt nuppu "liitu järjekorraga" ja loota, et juhtmevaba võrguühendus alt ei vea.

Kell kukkus, klikk tehtud, brauser laeb ja laeb, ning avaneb järjekord – ees vaid 50 000 kasutajat, kellel kõigil on õigus osta kuni neli piletit 80 000 inimest mahutavale väljakule...

Kui neli tundi pärast piletimüügi algust järjekord nulli tiksus, siis vaatas ekraanilt vastu võimalus osta tunduvalt kallim pilet, kui varem oli välja hõigatud. Bänd oli otsustanud fännide meelehärmiks kasutada dünaamilist hinnastamist, mille järgi määrab hinna nõudlus. Nii palju siis töölisklassist võrsunud bändi solidaarsusest fännidega... Samas kui seda piletit proovida ostukorvi tõsta, ei juhtu midagi, oled uuesti samal lehel tagasi – ja nii mitu tundi. Ühel hetkel vaatas aga ostukorvist vastu kaks piletit.

Nüüd jäi vaid loota, et vennad omavahel riidu ei lähe.

Kuumalaine Heatoni pargis

Mitu nädalat Lõuna-Euroopat räsinud kuumalaine tabas 11. juulil ehk kontserdipäeval Inglismaad. Üle 30-kraadise kuuma tõttu oli Heatoni pargis toimuvale kontserdile lubatud kaasa võtta 0,5 liitrit avamata pudelis vett ja päikesekreemi.

Väravad kontserdipaika avati enne kella kolme päeval ja esimene bänd pidi peale minema kuuest. Talupoja tarkus tulla varem kohale täpselt enne väravate avanemist tähendas aga seda, et järjekorras tuli seista vaid ligi 15 minutit, pärast mida sai lava ette endale koha välja valida. 

Lava ette tekkis väike laagriplats, kus inimesed rätsepaistes istusid ja jäätist sõid – rusikatega vehkimist ega nügimist parima koha pärast ei olnud. Pigem saadi omavahel tuttavaks, ühes pundis leidsid ennast nii kaks eestlast, mõned rootslased, kaks grusiini ja loomulikult hulk britte, enamasti Manchesterist.

Lähimast foodtruck'ist jäätise toomise peale kulus heal juhul viis minutit, samuti oli toitlustusalal veepunkt ning terve kontserdi vältel jagasid lava ees turvamehed üle piirete inimestele vett. Vähemalt lava ees keegi kuuma tõttu ei minestanud.

Soojendajad jahutasid rahvast nostalgiaga

Esimene soojendusartist, üheksakümnendatest tegutsev indie-bänd Cast tuli lavale lubatust 15 minutit varem. 

Casti valik soojendajaks mõjus katsena suurema tähelepanuta jäänud kodumaist artisti suuremale publikule tutvustada. Britipopiliku kõla ja lihtsalt kaasalauldavate refräänidega meenutasid nad sama ajastu Läti bändi Brainstorm. Publik võttis nad hästi vastu ja oskas ka paari lugu kaasa laulda. "What a great day… for me," märkis laulja, kellele avanes võimalus tol päeval maailma suurim rokk-kontsert avada.

Teine soojendaja, The Verve'ist tuntud Richard Ashcroft ei jää lavakarisma ega ka lugude poolest Oasisele kuidagi alla. Pigem on lood vastupidi. 

Umbes pooletunnist kava alustas Ashcroft hitiga "Sonnet". Ta ei näinud põhjust publikule enda vähetuntud kraami esitleda. "If you've written a number one, you might as well play it," sõnas ta enne loo "The Drugs Don't Work" avaakorde. 

Enne viimast lugu kuulutas ta Oasise maailma suurimaks rock'n'roll-bändiks ja pärast magushaput sümfooniat ( "Bitter Sweet Symphony") oli publik peaesinejaks valmis.

Oasis pidi koduväljakul tõestama, mis liigasse nad kuuluvad

Kõlaritest kostuva Oasise enda instrumentaalloo "Fuckin' in the Bushes" ja publiku möirete saatel sammusid õhtu peategelased lavale. Vennad Liam ja Noel Gallagher hoidsid lepituse märgiks käsi õhus koos. Kontrast kahe venna vahel tuli kohe esile – energiline ja bravuurikas, ka kuumalaine ajal parkat kandev Liam ning ennast päikseprillide taha peitev, kontrollitud olekuga tagasihoidlik Noel.

Publik oli bändil peos juba enne avalugu "Hello", mille saatel kuulutas Oasis hüppavale, karjuvale, näppu viskavale ja telefoniga jäädvustavale publikule, et hea on olla tagasi.

Teisena kõlanud loost "Acquiesce" on saanud fännide jaoks bändi taasühinemise sümbol. Loo salme laulab Liam, Noel omakorda refrääni, mida kannab fraas "because we need each other".

Liam kehtestas end esimeste lugude ajal artistina, kes on suurtele lavadele loodud. Tema vokaal, mis salvestustel kõlab kohati arrogantse ja bändist ülekarjuvana, töötas kontserdil hea vastukaaluna bändi avatud elektrikitarriakordidest laotud helimüürile. Kuigi heli oli nii puhas, et pärast kontserti isegi kõrvad ei vilisenud, ei kostnud esimeste lugude ajal Noeli taustavokaal üldse välja, samas kompenseeris ta vennale vokaalselt varjujäämist kitarrisoolodega.

Umbes viienda loo ajal andis Liami hääl märku, et hakkab väsima. Pole ime – viiekümnendates eluaastates laval bändist ülekarjumine ongi sportlik ettevõtmine. Kähisev hääl ei takistanud tal aga lugude vahel publikut võrdsetes doosides kiita ja nõelata.

Kümnenda loo ajal oli Noeli kord esitada lugusid, kus tema on laulja rollis. Liam jalutas selleks ajaks lavalt minema. 

Pärast Liami esitatud üheksat lugu mõjus Noeli poolt publikus viibivatele daamidele pühendatud kitarriballaad "Talk Tonight" nagu õhupallist õhu välja laskmisena. Ka aplaus andis märku, kumb vend on publiku lemmik… Järgmisena kõlanud loo "Half the World Away" ajal publik taas elavnes ning loo "Little by Little" ajal laulis publik refrääni juba Noeli eest.

Pärast publikult isikliku heakskiidu saamist kadus ka tagasihoidlikkus. "Don't stop," ütles Noel, kui publik vahetas varasema "Liam, Liam!" skandeerimise tema nime vastu.

Kui Liam jalgpalliklubi Manchester City peatreenerile Pep Guardiolale pühendatud looga "D'You Know What I Mean" uuesti lavale naasis, oli tema hääl täielikult taastunud ega näidanud kuni viimase looni enam kordagi väsimise märke.

Kava oli koostatud fännidele. Kuulsaimate lugude vahele kõlasid nii "Cast No Shadow", "Slide Away" kui ka "Bring It on Down". Ainult "Columbia" oleks võinud veel ära mahutada. Fännide õnneks ei kõlanud selliseid ülepaisutatud ballaade nagu "Stop Crying Your Heart Out".

Enne 19. kõlanud lugu "Rock 'n' Roll Star" tänas Liam publikut ja teatas ebausutavalt, et tegemist on kontserdi viimase looga.

Ainus kord, kui publik penalti latti lõi, oli bändi lisalugudeks lavale tagasi kutsumine. Ideaalis oleks sel hetkel 80 000-pealine rahvamass mõne veel esitamata loo viisi üles võtnud. Kuid kõlasid vaid paarikümnehäälsed koorid mõnda fraasi laulmas või siis mõned hüüded ouu-ei-seh-sh. 

Lahjale publikule vaatamata astus bänd uuesti lavale ja kõlasid nii fännide lemmik "The Masterplan" ning briti alternatiivsed rahvahümnid "Don't Look Back in Anger", "Wonderwall" ja "Champagne Supernova".

Viimase kolme loo ajal heastas publik enda varasema leiguse ning ühendkoorina kõlasid nende suust nii laulusõnad, taustavokaal kui ka kitarripartiid.

Kontserdi lõpetas ilutulestik.

Muusika kõigile põlvkondadele – kindlasti vist

Tagasituleku algus oli võimas. Kui vennad omavahel raksu ei lähe või Liam enda häälepaelu ära ei lõhu, võiks kogu ülejäänud turnee samal tasemel olla.

Oasis on loodud suurtele lavadele, kus laiutavad juba Metallica ja Guns N' Roses.

Lisaks sellele, et bändi vastu tunneb huvi mitu põlvkonda inimesi, kel neid varem polnud võimalik näha, ei saa mööda vaadata ka Liam Gallagherist. Selliseid frontman'e ei ole just väga palju. Kui Axl Rose'i vorm jääb eelmisesse sajandisse ja James Hetfield Metallicast mõjub eelkõige sümpaatse laulva kitarristina, siis Liamil on kaasasündinud võime haarata publiku tähelepanu igasuguse pingutuseta nii vokaali kui ka kehahoiakuga. Justkui kottpükstes Robert Plant või Nick Cave.

Oasis tõestas võimsa kontserdiga, et nende fenomen pole vaid seotud üheksakümnendatel õigel ajal õiges kohas olemisega. Nad suudavad kõnetada ka nooremaid põlvkondi.

Ka nende parimate lugude kogumik "Time Flies" kerkis nädalavahetusel Ühendkuningriigi albumite müügiedetabeli tippu. Sellele järgneb nende 1995. aasta album "(What's the Story) Morning Glory", Sabrina Carpenteri uus album ja sellele omakorda Oasise 1994. aasta debüütalbum "Definitely Maybe".

Nende lood räägivad peamiselt iseendaks jäämisest, igavesti elamisest, kulgemisest, armastusest, sigarettidest ja alkoholist ning kõigest muust, mis tuju heaks võiks teha. Samas pole neist lugudest mõtet otsida keerulisi harmooniaid, ootamatuid taktimuutusi või geopoliitilisi analüüse, loeb vaid tunne.

Kaks briti lad'i publikus rääkisid, et nad sündisid vaid aasta enne, kui bänd 2009. aastal lagunes. Nad oskasid laulda kaasa igat lugu. Maailm pole võrreldes üheksakümnendatega nii küüniliseks muutunud, et inimestel poleks vaja lihtsaid laule, mida aeg-ajalt kontserdil kooris kaasa laulda.